Tokoskaroos
Kirjeldus
Tokoskaroos on parasiitnakkus, mida põhjustavad koerte või kasside ümarusside (Toxocara) vastsed. See on ülemaailmne haigus, mis esineb eelkõige lastel, kuid võib mõjutada ka täiskasvanuid, eriti neid, kes puutuvad tihedalt kokku loomadega või nende keskkonnaga. Haiguse kulg võib olla kerge ja märkamatugi, kuid ka tõsiseid elundkahjustusi põhjustav.
Tokoskaroos on helmintoos, mida põhjustavad nematoodid (ümarussid) perekonnast Toxocara, peamiselt Toxocara canis (koeralt) ja Toxocara cati (kassilt). Inimene nakatub, neelates mullast, toidust või pinnasest pärit munasid, mis sisaldavad infektiivseid vastseid. Seedetraktis kooruvad vastsed, tungivad soole seinast vereringesse ja migreeruvad erinevatesse elunditesse nagu maks, kopsud, silmad või kesknärvisüsteem. Need migreeruvad vastsed ei arene täiskasvanud ussiks, vaid põhjustavad pikaajalist põletikulist reaktsiooni ja granuloome ümbritsevas kudes, mis võib põhjustada elundite kahjustumist.
- Kõrge palavik ja öösel higistamine
- Kõhulahtisus, iiveldus või kõhuvalu
- Köha ja hingamisteede sümptomid (näiteks viles hingamine)
- Lihas- ja liigesevalud
- Närvilisus, peavalud, uneprobleemid
- Suurenenud maks või põrn
- Kehakaalu langus ja nõrkus
- Nägemise hägustumine või halvenemine (sageli ühes silmas)
- Silmapõletiku sümptomid (punetus, valgus kartus)
- Võimalik silma tagakambri põletik (endoftalmiit)
- Võrkkesta kahjustus (granuloom) või võrkkesta lahtirebimine
- Raskeimatel juhtudel püsiv nägemise kaotus või strabismus (kõrvutis)
- Asümptomaatiline käik (eriti täiskasvanutel)
- Nahalööve (urticaaria) või muu allergiline reaktsioon
- Väga harva – kesknärvisüsteemi kahjustused (nt krambid, meningiit)
Põhiline nakatumise viis on infektiivsete munade neelamine. Munad leiavad keskkonda nakatunud koerte või kasside väljaheidetega, mis saastavad mulda, liiva, toitu või vett. Rikutud kätega toidu söömine, mängimine saastunud liivas või otsekontakt nakatunud loomade (eriti kutsikate või kassipoegade) väljaheidetega on peamised levikuteed. Riskiteguriteks on: väikelapse eas (1-4 aastat) liivas mängimine; halb isiklik hügieen; koduloomade (eriti noorte loomade) olemasolu, keda pole ussituge tehtud; töö põllumajanduses, aianduses või veterinaarias; vaimsete või füüsiliste puugetega isikute elutingimused.
Tokoskaroose on raske diagnoosida ainult sümptomite põhjal. Diagnoos põhineb kliinilistel kahtlustustel, anamneesil (kokkupuude loomadega, mäng saastunud pinnasel) ja spetsiifilistel laboratoorseetestidel. Peamised meetodid on: ELISA (enzyme-linked immunosorbent assay) vereanalüüs Toxocara vastaste antikehade tuvastamiseks; täielik verepilt (võib näidata eosinofiilia – valgete vereliblede eosinofiilide tõus); silma põhjalik oftalmoloogiline uuring koos silmapõhja (funduse) uurimisega; piltdiagnostika (ultraheli, KT või MRI), et hinnata maksa, kopsude või teiste elundite seisundit; harva elundbiopsia granuloomsete muutuste kinnitamiseks.
Ravi sõltub infektsiooni raskusest ja vormist. Visceraalse vormi korral on põhiliseks raviks antiparasiitilised (antihelmintilised) ravimid, näiteks albendasool või mebendasool, mis hävitavad migreeruvaid vastseid. Samuti võidakse manustada põletikuvastaseid ravimeid (nt kortikosteroide), et vähendada põletikulist reaktsiooni ja sümptomeid nagu palavik. Akikahjustuse korral on ravi keerukam ja võib hõlmata pikki kortikosteroidikure, et vähendada põletikku ning säilitada nägemist. Raskel võrkkesta kahjustusel võib olla vajalik laserravi või kirurgia. Oluline on ka sümptomaatiline toetus (palavikuvastased ravimid, puhkus). Ennetamine on võtmetähtsusega: korralik kätehügieen, koduloomade regulaarne ussituge ja väljaheidete õige likvideerimine, laste mänguväljakute ja liivakastide puhtuse tagamine.
Konsulteerige kindlasti arstiga, kui teil või teie lapsel on järgmised sümptomid või olukorrad: pikaajaline või korduv palavik, mis ei seleta teiste infektsioonidega; alatu, kestev köha või hingamisraskused; korduvad kõhuvalud või seedehäired; nägemise järsk või järkjärguline halvenemine, eriti ühes silmas; silma punetus, valulikkus või valguskartus; intensiivne nahaööbia või muud selguseta lööbed; lapse tihe kontakt koerte/kasside või nende väljaheidetega koos ülalkirjeldatud tervisehäiretega. Ärge viivitage, kuna varane diagnoos ja ravi võivad ära hoida tõsiseid pikaajalisi tüsistusi, eriti nägemise kaotust.