Strongiloidoos
Kirjeldus
Strongiloidoos on vähärast, kuid ohtlik parasiitnakkus, mida põhjustab vähimad Strongyloides stercoralis. See võib püsida organismis aastaid, muutudes sageli diagnoosimata ning ägeda stressi või immuunsüsteemi nõrgenemise korral põhjustada eluohtlikku nakatumist. Eriline tähelepanu tuleb pöörata riskirühmadele, nagu endisel sõjapidamisteatrikul viibinud isikud või immuunpuudulikkusega patsiendid.
Strongiloidoos on helmintoos, mida põhjustab keriluss Strongyloides stercoralis. Erinevalt paljudest teistest sooleparasiitidest võib see parasiit ellu jääda ja paljuneda inimorganismis, tekitades omakorda uusi lõppe, mis tungivad soole seina või päraku ümbruse nahka, põhjustades uut (autoinfektsioon) ja kroonilist nakkustsüklit. See võimalus paljuneda peremeesorganismis muudab haiguse eriti ohtlikuks pikaajaliseks seisundiks, mis võib jääda märkamata. Peamiseks kahjustuskohaks on peen sool, kus parasiidid elavad ja paljunevad.
- Mittespetsiifilised kõhuvalu, kõhulahtisus, kõhukinnisus või läga
- Nahaülene kihelus, eriti päraku ümbruses, mille põhjustavad lõpped naha sisenemiskohas
- Õhkmine, iiveldus, isutus kaotus
- Üksikud köha või astmatunnused
- Üldine tõsine seisund: palavik, külmavärinad, lihasevalu
- Kõhuvalu ja valulikkus, mis võib viidata bakteriaalsele soolepõletikule (sekundaarne bakteriaalne infektsioon)
- Raske köha, hingamisraskused, rindkerevalu (parasiitide levik kopsudesse)
- Nahalööve, vere- või septilise šokini viivad bakteriaalsed infektsioonid (parasiitide kaasnevate bakterite tõttu)
- Neuroloogilised sümptomid (kui nakkus levib kesknärvisüsteemi)
- Tunnused võivad tekkida aastaid pärast nakkuse saamist, eriti stressi või immuunsüsteemi nõrgenemise korral.
- Autoinjektsiooni tõttu võib patsient aastaid nakatuda ilma uue nakkusallikaga kokku puutumata.
- Tavalistel ümbrustingimustel suurenenud nakatumisohu korral võivad sümptomid tekkida isegi Eestis.
Nakkus levib, kui inimese nahk puutub kokku pinnasega, mis on saastunud Strongyloides stercoralis lõppudega. Need lõpped tekivad soolest väljutatud munadest ja tungivad läbi terve naha (näiteks paljajalu kõndides). Peamised riskitegurid hõlmavad: pikemat viibimist troopilistes või lähistroopilistes piirkondades (nt Lõuna-Euroopas, Aasias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas); endist teenistust sõjapidamisteatrikus (nt Vietnamis); pikaajalist kortikosteroidide või muude immuunsüsteemi nõrgestavate ravimite kasutamist; HIV-i, hematoloogiliste haiguste, siirdamise või muude põhjuste tõttu tekkivat immuunpuudulikkust; ja elamist ebahügieenilistes tingimustes. Mõnel juhul võib nakkus kanduda põlvest põlve või olla seotud hooldusasutustega.
Strongiloidoosi diagnoosimine võib olla keeruline, sest parasiite väljutatakse ebaühtlaselt ja väikestes kogustes. Standardne meetod on roe mikroskoopiline uurimine (mitu korda erinevatel päevadel, et suurendada tundlikkust). Eelistatud on Baermanni meetod, mis kontsentreerib lõppe. Spetsiifiline veretest (ELISA) tuvastab antikehi Strongyloides stercoralis vastu, mis näitab kas praegust või minevikus olnud nakkust. Rasketel juhtudel võidakse võtta biopsia peensoole limaskestast lõppude otseseks tuvastamiseks. Kui on kahtlus raskest nakatumisest, uuritakse ka kopsunõrenõelpunktat, sülge või tserebrospinaalvedelikku. Oluline on teavitada arsti reisi- või teenistusajaloost riskipiirkondades.
Strongiloidoosi ravi peab olema täielik, et vältida autoinjektsiooni ja rasket nakatumist. Kuldstandardiks on antiparasiitne ravim ivermektiin. Alternatiivse ravimina kasutatakse albendasooli või tiabendasooli, kuivõrd ivermektiini tõhusus võib olla madalam. Immunkompromiteeritud patsientidel võib ravi kesta kauem või olla vaja korduvaid ravikuure. Raskel nakatumisel võidakse ivermektiini manada suukaudselt kuni mitu päeva järjest või isegi intravenoosse infusioonina (koos toetusraviga sekundaarsete bakteriaalsete infektsioonide vastu). Pärast ravi on vaja kontrolluuri (nt roe uuringud 2-4 kuu pärast), et kinnitada nakatumise likvideerimine. Eriti oluline on ravida kõiki sama leibkonna liikmeid, kes on olnud samades riskitingimustes.
Arstiga kontsulteerimine on hädavajalik järgmistel juhtudel: kui teil on olnud pikaajaline kõhulahtisus, nahakihelus (eriti päraku ümbruses) või kõhuvalu, eriti kui olete viibinud riskipiirkondades; enne igasuguse immuunsüsteemi nõrgestava ravi (nt kortikosteroidide, keemoterapia, siirdamine) alustamist – tuleb välistada varjatud strongiloidoos; kui teil on immuunpuudulikkus (nt HIV, vähk) ja tekkivad kõhu-, kopsu- või septilised sümptomid; ja kui teil ilmnevad äkilised palavik, tõsine kõhuvalu, hingamisraskused või neuroloogilised häired – need võivad olla märgid eluohtlikust raskest nakatumisest, mis nõuab kiiret haiglaravi.