Seminoom

Seminoom on seemnepõie epiteelrakkudest arenev pahaloomuline kasvaja, mis kuulub seemnepõie tumoorsete kasvajate hulka. See tekib enamasti ühes seemnepõies, põhjustades selle suurenemist, kõvadust või muutusi kujus. Seminoom on tuntud oma aeglase kasvu ja hea ravialduse poolest. Haigus levib esmalt lümfisoonte kaudu kõhuõõne lümfisõlmedesse ja hiljem võib metasteerida (levida) ka teistesse elunditesse, näiteks kopsudesse või luustikku. On oluline märkida, et seminoom on tundlik nii radioterapiale kui ka kemoterapiale, mis tagab head ravitulemusi, isegi edasijõudnud staadiumites.

Seminoomi täpne põhjus on teadmata, kuid on tuvastatud tegureid, mis suurendavad selle tekkimise riski. Peamine riskitegur on kriptorhidism ehk seemnepõie laskumatus – kui seemnepõe ei ole lapsepõlves korrektselt laskunud munandikotti. Teised olulised riskitegurid hõlmavad perekonnalist ajaloos seemnepõie vähiga, eelnevat seemnepõie kasvaja teises seemnepõies ning teatud geneetilisi tingimusi. Haigus esineb kõige sagedamini noortel ja keskealistel meestel (25-45 aastased). Kuigi need riskitegurid suurendavad tõenäosust, ei pruugi need haigust põhjustada ja paljudel patsientidel puuduvad teadaolevad riskitegurid.

Seminoomi kahtlus tekib sageli patsiendi enda märgatud muutuste või arsti poolt tehtud füüsilise uuringu põhjal. Diagnostilise kinnitusprotsessi käigus tehakse järgmised sammud:

1. Seemnepõie ultrahaliuuring: See on esmane ja olulisim kujutlusmeetod, mis võimaldab hinnata seemnepõie struktuuri ja tuvastada seal võimalikku kasvajat.

2. Veretestid tumormarkeritele: Kontrollitakse taset spetsiifilistes valkudes, mida kasvaja võib toota. Seminoomi puhul on olulised markerid inhCG (inimtsüütotrofooni gonadotroopiini beetaeksüksus) ja LDH (laktasi dehüdrogenaas). AFP (alfa-fetoproteiin) tase on tavaliselt normis, mis aitab eristada teist tüüpi seemnepõie kasvajaid.

3. Radikaalne orhidektoomia ja histoloogia: Kahtluse korral eemaldatakse kogu seemnepõe kirurgiliselt. Eemaldatud kude saadetakse patoloogilisele anatoomiale, kus mikroskoobiga kinnitatakse seminoomi diagnoos ja määratakse selle täpne tüüp.

4. Leviku hindamine: Pärast diagnoosi kinnitamist tehakse kõhuõõne ja vahel ka rindkere kompuutertomograafia (KT), et hinnata, kas haigus on levinud lümfisõlmedesse või teistesse elunditesse.

Seminoomi raviplaan koostatakse individuaalselt, lähtudes haiguse staadiumist, patsiendi tervislikust seisundist ja isiklikest vajadustest. Ravi võib hõlmata ühte või mitut järgnevat meetodit:

• Kirurgia (Radikaalne orhidektoomia): See on esmane ravietapp enamikul juhtudel. Eemaldatakse haigestunud seemnepõe läbi sooniku. Operatsioon ise ei mõjuta hormonaalset tasakaalu ega viljakust, kui teine seemnepõe on terve.
• Jälgimine: Väga varajastes, madala riskiga staadiumites võib pärast operatsiooni piisata tihedast jälgimisest (regulaarsed kontrollid, veretestid ja skaneerimised) ilma kohese lisaravita.
• Radioterapia: Seminoom on väga tundlik kiiritusravile. Kiiritust kasutatakse sageli kõhuõõne lümfisõlmede raviks, et elimineerida võimalikke mikroskoopilisi metastaase ja vähendada tagasipöördumise riski.
• Kemoterapia: Kasutatakse kõrgema riskiga või juba levind haiguse korral. Kõige sagedamini kasutatakse tsisplatiini põhiseid kemoterapiakombeid, mis on seminoomi vastu väga efektiivsed.

Ravi eesmärk on patsienti täielikult tervendada. Pärast põhiravi on vajalik pikaajaline, kuid aja jooksul harvemaks muutuv kontroll, et tagada, et haigus ei naase.

Konsulteerige arstiga kohe, kui märkate ühtki järgmistest muutustest:

• Seemnepõie suurenemine, kõvadus või paiste, eriti kui see on ainult ühel küljel.
• Tunne raskusest või ebamugavust munandikotis.
• Tuhm valu kõhu allosas, munandis või põses.

ERAKORRALISELT pöörduge arsti poole, kui seemnepõie muutustega kaasnevad:

• Püsiv selja- või kõhuvalu.
• Ootamatu kaalulangus.
• Köha või hingamisraskused.

Isegi kui muutused ei põhjusta valu, ei tohi neid ignoreerida. Varajane avastamine on võtmetähtsusega edukaks ravitulemuseks. Kui teil on riskitegureid (nt laskumata seemnepõe ajalugu), olge eriti tähelepanelik ja rääkige arstiga võimalikest uuringutest.