Seborroiline dermatit
Kirjeldus
Seborroiline dermatit on levinud, krooniline nahapõletik, mis avaldub peamiselt rasvase nahaga kehaosades – pealael, kulmudes, ninaäärsetes soonkestes ja rinnus. See põhjustab punetust, sügelust ja valge või kollaka värvi helbed. Kuigi seisund on tihti põhjustatud pärmseene Malassezia liigse kasvuga, mõjutavad selle teket ka stress, hormonaalsed muutused ja pärilikkus.
Seborroiline dermatit on põletikuline nahahäire, mis puudutab eriti rasvsekretsiooniga (sebum) rikastatud nahapiirkondi – nn seboorilisi piirkondi. Põhjustajaks peetakse pärmseent Malassezia, mis elutseb loomulikult naha mikroflooras, kuid teatud tingimustel (suurenenud rasvasekretsioon, muutunud immuunvastus) võib põhjustada põletikulist reaktsiooni. See toob kaasa kiudrakeste kiirenenud uuenemise ja eraldumise, mis avaldub helbedena. Seisund võib esineda igas vanuses, alates imikueast (seborroilise dermatidi vormina ehk "lutsukoorik") kuni täiskasvanueani, kus see võib olla püsiv või perioodiliselt üles leegitsev.
- Punased või roosakad laigud nahal
- Helbed – kuivad, valkjad või rasvastekonsistentsiga, kollakad
- Rasvane, läikiv nahk mõjutatud piirkondades
- Naha karedus
- Sügelus – võib olla kerge kuni tugev
- Kõrvetunne nahal
- Õrnus või valu harvemini, näiteks pragunemisel
- Mao- ja kulmupiirkond
- Ninaäärsed soonkesed
- Kõrvade taga ja välishulgus
- Rindkere ülaosa ja selja keskjoon
- Habemega piirkond (meestel)
- Paksud, kollakad helbed pealael
- Punakad laigud näol, sageli segi aetud rööbaspunetisega
- Tavaliselt ei sügele
- Kaob enamasti mõne kuuga
Täpne põhjus on teadmata, kuid see on tulemus mitme teguri koostoimest. Peamine osa on pärmseentel Malassezia (endine nimetus Pityrosporum), mis lagundab naha rasvhappeid, tekitades ärritavaid kõrvalprodukte. Teised olulised tegurid on: geneetiline kalduvus (perekonnas esinemine), hormonaalsed muutused (selletõttu esineb sagedamini noorukieas), närvisüsteemi seisundid (Parkinsoni tõbi, stress). Samuti soodustavad: raske immuunpuudulikkus (nt HIV), raske füüsiline vaimse koormuse perioodid, karmide kemikaalidega kosmeetika kasutamine, alkoholi tarvitamine ning ilmastikutingimused (sageli halveneb talvel).
Enamikul juhtudest piisab nahahaiguste arsti (dermatoloogi) visuaalsest nahauuringust ja anamneesi võtmise (sümptomite kulg, perekonnalugu) seborroilise dermatidi tuvastamiseks. Spetsiifilisi laboratoorseid teste selle jaoks ei ole. Harva, kui diagnoos on kahtlane või ravi ei mõju, võib arst võtta nahakõverdiku (biopsia) histoloogiliseks analüüsiks, et välistada muid nahahaigusi nagu psoriaas, atopiline dermatit või süsteemne lupus erythematosus. Eriti raske või laialdase puhangu korral võib soovitada ka immuunseisundi kontrollimist.
Ravi eesmärk on kontrollida põletikku, vähendada pärmseente arvu ja helbete teket ning leevendada sügelust. Ravi on pikaajaline ja toetub sageli hooldusravi peal. Kasutatakse kohalikke vahendeid: antimükootikume (ketokonasool, tsinkpüritioon) pärmseente vastu; kortikosteroide (hüdrokortisoon) põletiku kiireks mahasurumiseks; kaltsineuriini inhibiitoreid (takrolimuus, pimekrolimuus) põletiku pikaajaseks kontrolliks, eriti näo piirkonnas. Oluline on ka korralik nahahooldus: leebete, mittetoksiliste pesuvahendite ja šampoonide kasutamine, regulaarne helveste eemaldamine. Tõsisematel, ravile vastupidamatel juhtudel võib arst määrata süstikute või tablettena antavaid süsteemseid ravimeid või valgusravi (fototeraapia).
Tasub konsulteerida perearsti või dermatoloogiga, kui nahamuutused on esmakordsed ja häirivad, kui isehakatud ravi apteegist ostetud šampoonide või kreemidega ei anna tulemust mõne nädala jooksul, või kui sümptomid naasevad peale ravi lõpetamist. Otsekoheselt ja kiiresti peaks otsima arstiabi, kui nahale tekib tugev punetus, turse, eriti valulikkus või märgamine (see võib viidata sekundaarsele bakteriaalsele infektsioonile), kui sügelus muutub talumatuks ja segab une või igapäevategevust ning kui haigus levib laialdaselt või halveneb kiiresti. Imikutel tuleks arsti nõu küsida juba esimeste märkide ilmnemisel, et kinnitada diagnoos ja saada ohutud hooldussoovitused.