Neerurakkude kartsinoom (RCC)
Kirjeldus
Neerurakkude kartsinoom on kõige levinum neeruvähi tüüp, mis tekib neeru tuubulite epiteelirakkudest. See on tõsine haigus, mis võib olla varjatud kaua, kuid varane tuvastamine ja tänapäevased ravimeetodid võimaldavad paljudel patsientidel saavutada hea prognoosi. Raviplaani koostamisel arvestatakse haiguse levikut, patsiendi üldist tervist ja spetsiifilisi molekulaarseid tunnuseid.
Neerurakkude kartsinoom (RCC) on pahaloomuline kasvaja, mis algab peamiselt neerupealise koore piirkonnast, täpsemalt proximaalsete tuubulite epiteelirakkudest. See moodustab umbes 90% kõigist neeruvähi juhtudest. Haiguse puhul hakkavad rakud kontrollimatult paljunema, moodustades kasvaja, mis võib aja jooksul kasvada, tungida ümbritsevasse kuddisse ja anda metastaase kaugematesse organitesse, nagu kopsud, luud või aju. RCC jaguneb mitmeteks alamtüüpideks (nt selgerakuline, papillaarne, kromofoobne), millest sagedaseim on selgerakuline kartsinoom. Need alamtüübid erinevad mikroskoopilisel struktuuril, geneetilistel mutatsioonidel ja ka ravituvastusel.
- Hematuuria (verine uriin – võib olla silmaga nähtav või mikroskoopiline)
- Küljekuuletuse piirkonna või kõhu valu (nüri või terav valu)
- Kõhus või küljekuuletuses tuntav palpatsioonikõdu (käega tuntav paise)
- Põhjendamatu kaalulangus
- Pidev väsimus ja nõrkus
- Lööbe palavik ilma selge nakkuseta
- Öine higistamine
- Anemia (verevaegus) põhjendamatu nähtustega
- Kõrgenenud vererõhk (hüpertensioon)
- Luudelokid (luuvalud või murded)
- Köha või hingamisraskused (kui metastaasid on kopsudes)
- Neuroloogilised häired (nagu peavalu, krambid või halvatus, kui metastaasid on ajus)
Neerurakkude kartsinoomi täpset põhjust ei tunta, kuid on tuvastatud mitmeid tegureid, mis suurendavad haiguse tekkimise riski. Peamised riskitegurid hõlmavad tubakatarbimist (see kahekordistab riski), rasvumist ja kõrget vererõhku. Ka pikaajaline dialüüsiravi kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel on risk suurem. Ligikaudu 2-3% juhtudest on seotud pärilike sündroomidega, nagu Von Hippel-Lindau (VHL) haigus, Birt-Hogg-Dubé sündroom või pärilik papillaarne neerukartsinoom. Need tingimud on seotud spetsiifiliste geenide mutatsioonidega. Lisaks võivad riski suurendada tööstuslikud kemikaalid (nt trikloroeteen) ja soostatus (meestel esineb sagedamini).
Neerurakkude kartsinoomi kahtlus tekib sageli juhuslikult tehtud kõhuultrahelgi või arvutitomograafia (KT) ajal, mil tuvastatakse neerumassi. Põhidiagnostika aluseks on pildiagnostilised uuringud: KT skaneerimine aineülesseandega on kuldstandard kasvaja iseloomustamiseks, leviku hindamiseks (stadium) ja ravikava planeerimiseks. Magnetresonantstomograafiat (MRT) kasutatakse sageli, kui on vaja täpsemat detailset pilti või kui patsiendil on KT aine vastunäidustus. Positronemisioontomograafiat (PET) kasutatakse piiratult. Biopsiat (kuduse võtmine) tehakse eriolukordades, näiteks kui plaanitakse mittekirurgilist ravi või kui diagnoos on ebamäärane. Laboratoorsed veretestid (nt kreatiniini tase, täisvere analüüs, maksa- ja luufunktsioon) on olulised üldise seisundi hindamiseks.
Ravi strateegia sõltub peamiselt haiguse staadiumist, kasvaja alamtüübist ja patsiendi üldisest terviseseisundist. Kohalikul haigusel (stadium I-III) on esmavalik radikaalne või osaline nefrektomia (neeru eemaldamine) kirurgiline operatsioon, mida võib teha traditsioonilise avatud meetodiga või minimaalselt invasiivselt (laparoskoopiliselt või robotkirurgia abil). Väikeste kasvajate puhul võib kaaluda aktiivset jälgimist või ablatiivseid meetodeid (nt radiofrekvents ablatsioon, krüoterapia). Edasijõudnud või metastaatilise haiguse (stadium IV) puhul on ravipõhirõhk süstravitel. Tänapäeval on standardsed esmaliinise ravi valikud sihtmärkravimid (nt türosiinkinaasi inhibiitorid nagu sunitinib, pazopanib) ja immunoterapia (nt immuunkontrollpunkti inhibiitorid nikevolumab ja ipilimumab). Valik sõltub patsiendi riskigrupist ja kasvaja bioloogilistest tunnustest. Kiiritusravi kasutatakse peamiselt luu- või ajust metastaaside sümptomite leevendamiseks.
Oluline on konsulteerida arstiga kohe, kui täheldate mõnda järgmist murettekitavat sümptomit, eriti kui need ei kao iseenesest: uriinis veri (punane, roosa või kohvi tilkade värvusega), püsiv või tugevnev valu küljekuuletuse või kõhu piirkonnas, põhjendamatu kaalulangus või pidev palavik. Kui teil on üks või mitu peamist riskitegurit (nt pikaaegne suitsetamine, rasvumine, perekonnalugu neeruvähiga), on soovitatav arutada regulaarsete kontrollide vajadust oma perearstiga, isegi kui sümptomeid ei ole. Äkkiolukorras (nt tugev valu, hingamisraskused, teadvuse muutused) tuleb pöörduda erakorralisse arstiabi.