Mitteseminomne seemnerakkasvaja
Kirjeldus
Mitteseminomne seemnerakkasvaja on teatud tüüpi munandivähk, mis areneb reproduktiivsetest (sugurakudest) rakkudest. See on agressiivsem ja kiiremini kasvav kui selle sarnane seminoom, mistõttu vajab kiiret diagnoosimist ja intensiivset ravi. Õigeaegne sekkumine tagab aga väga head tervennemisvõimalused.
Mitteseminomne seemnerakkasvaja (NSGCT) on pahaloomuline kasvaja, mis tekib meeste munandites asuvatest seemnerakkudest. Need rakud on vastutavad sperma tootmise eest. Erinevalt teisest peamisest munandivähi tüübist, seminoomist, koosneb mitteseminomne kasvaja mitut tüüpi rakkudest (nt embrüonaalsed kartsinoomid, teratoomid, yolk-sack'i tumorid, kooriokartsinoomid) ja käitub agressiivsemalt. See võib kiiresti levida lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse, näiteks kopsudesse. Siiski on kaasaegne ravivõimaluste tõttu prognoos enamikel patsientidel väga hea, eriti kui haigus avastatakse varases staadiumis.
- Munandis või munandikotis tajutav valutu või veidi valuline paise või paisumine.
- Munandite suuruse, kuju või koormuse muutus.
- Tunne raskust või valu munandikotis.
- Äge või terav valu munandis (harvem, kuid võib esineda kasvaja verejooksuga seoses).
- Põhjusteleta selja- või kõhuvalu (mis võib viidata laienenud haigusele lümfisõlmedes).
- Köha, hingamisraskused või verine köha (kui kasvaja on levind kopsudesse).
- Rinnanäärmete suurenemine või tundlikkus (gingivamastia), mis on põhjustatud kasvaja poolt eritatud hormoonidest.
- Väsimus, kaalulangus ja üldine haiglustunne.
Mitteseminomse seemnerakkasvaja täpne põhjus pole teada, kuid on tuvastatud mitmeid riskitegureid. Peamine riskitegur on kryptorhidism – seisund, kus üks või mõlemad munandid ei ole laskunud sündimiseks munandikotti. See suurendab vähi riski nii laskumata munandis kui ka teises, normaalses asendis olevas munandis. Teised riskitegurid hõlmavad munandivähi perehistooriat (eriti venda või isa puhul), isiku endist munandivähi diagnoosi ning teatud geneetilisi seisundeid (nt Klinefelteri sündroom). Haigus esineb enim noortel ja keskealistel meestel 15–35-aastastel.
Kui arst kahtlustab mitteseminomset seemnerakkasvajat, algatab ta järgmise diagnostilise protokolli: 1) Füüsiline uuring: hoolikas munandite ja kõhu palpatsioon. 2) Munandite ultraheli (skrotumi ultraheli): see on esmane ja väga täpne piltdiagnostika meetod, mis võimaldab hinnata kasvaja suurust, asukohta ja iseloomu munandis sees. 3) Vereanalüüs: vähitummormarkerite (AFP – alfa-fetoproteiin, β-hCG – inimese kooriongonadotropiini beetaeksemplar, LDH – laktaadi dehüdrogenaas) tase. Mitteseminomsete kasvajate puhul on AFP või β-hCG sageli tõusnud. 4) Kuvamisained metastaside avastamiseks: rindkere röntgen, kõhu ja vaagna arvutitomograafia (CT) või positironemissioontomograafia (PET-CT). 5) Lõplik diagnoos kinnitatakse patoloogilise anatoomi poolt, kes uurib operatsioonilises protseduuris (radikaalne ingvinaalne orehiektomia) eemaldatud munandit.
Mitteseminomse seemnerakkasvaja ravi põhineb haiguse leviku astmel (staadiumil) ja vähitummormarkerite tasemel. Ravistrateegia on tihti mitmeetapiline: 1) Kirurgia: Radikaalne ingvinaalne orehiektomia on esmane ravi meetod kõigil staadiumitel. See hõlmab tervete munandite eemaldamist koos seemniksooniga läbi ingvinaalse (hääbumise) lõike. See toiming toimib nii ravina kui ka diagnoosimiseks. Lisaks võib olla vajalik retsperatooniline lümfadenektomia (tagasipöörduvate lümfisõlmede eemaldamine). 2) Kemoteraapia: See on ravistrateegia alustalaagriks enamikul laienenud (metastaatilistel) juhtudel. Kasutatakse tavaliselt BEP-protokolli (bleomütsiin, etoposiid, tsisplatiin). 3) Järelvalve: Varajastes staadiumites võib pärast operatsiooni piirduda tiheda järelvalvega (regulaarsed markerite kontrollid ja kuvamisained), vältides kemoteraapiat ja selle kõrvalmõjusid. 4) Kiiritusravi: Mitteseminomsete kasvajate puhul kasutatakse seda harvem, kuna need on kiiritusele vähem tundlikud kui seminoomid.
- Kui tunnete munandis või munandikotis mistahes uut paistet, paisu või kobarat – isegi kui see ei ole valus.
- Kui üks munanditest muutub märgatavalt suuremaks, kõvemaks või teistest erinevaks.
- Igasuguse tugeva või äkkvalu korral munandis või munandikotis.
- Kui teil on alalised selja-, kõhu- või rinnaluude valud.
- Põhjusteta köha, hingamisraskused või verine köha.
- Rinnanäärmete suurenemise või tundlikkuse ilmnemise korral meestel.
- Üldiste sümptomite, nagu põhjusteleta kaalulangus või äärmine väsimus, ilmnemise korral.