Leetrid (Rubeola)
Kirjeldus
Leetrid on kergesti nakkav viirushaigus, mida põhjustab leetriviirus. Kuigi paljud peavad seda tavapäraseks lapsepõlvehaiguseks, võib see tekitada tõsiseid tüsistusi, eriti imikute, väikelaste ja nõrgenenud immuunsüsteemiga inimeste puhul. Õigeaegne teadlikkus, ennetamine ja ravi on võtmetähtsusega haiguse leviku piiramisel ja raskete tagajärgede vältimisel.
Leetrid on paramükѕoviiruste perekonda kuuluva leetriviiruse põhjustatud äge nakkushaigus. Viirus levib peamiselt õhku tilgakeskelt nakatunud isiku köhimisel, aevastamisel või lähedasel kokkupuutel. See mõjutab eelkõige hingamisteid ja seejärel levib vereringesse, põhjustades iseloomulikku löövet ja muid sümptomeid. Haigus on väga nakkav – nakatunud isik võib viirust edasi kanda juba mõne päeva enne lööbe teket. Vastuvõtlikkus on peaaegu universaalne nendel, kellel puudub immuunsus läbi põeluse või vaktsineerimise.
- Kõrge palavik (kuni 40°C)
- Kuin, nohu ja punased, vesised silmad (konjunktiviit)
- Kuiv köha
- Väikevalged laigud suu limaskestal (Koplicki täpid)
- Iseloomulik lööbe teke 3-5 päeva järel: laigud algavad näolt ja kukalt, levivad allapoole kehale
- Lööbe on esmalt punakad, seejärel muutub veidi kõrgemaks (makulo-papuloosne)
- Palavik jätkub
- Väsimus, iiveldus, valgustundlikkus
- Lümfisõlmede suurenemine
- Kõrva- (otiit) ja kopsupõletik
- Krooniline kõhulahtisus
- Ajupealetükkiv põletik (entsefaliit) – haruldane, kuid eluohtlik
- Tõsine hingamisteede infektsioon (krup)
- Nägemis- või kuulmiskahjustused
Leetreid põhjustab leetriviirus (Morbillivirus). Peamine levikutee on nakatunud isikust õhku eralduvate pisikeste tilkade (aerosoolide) kaudu hingamisel, köhimisel või aevastamisel. Viirus võib elada ka nakatunud pinnastel mitu tundi, kuid see on vähem levinud nakatumisviis. Suurim risk haigestumiseks on: 1) vaktsineerimata lapsed ja täiskasvanud, 2) rasedad naised, kellel puudub immuunsus, 3) inimesed nõrgenenud immuunsüsteemiga (nt vähiravi saavad, HIV-nakatunud), 4) reisimine piirkondadesse, kus leetrid on levinud, 5) tihe kontakt suuremas kogukonnas (kool, lasteaed).
Arst seab esialgse diagnoosi tüüpiliste kliiniliste sümptomite (Koplicki täpid, iseloomulik lööbe muster, palavik) ja haigusloo põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks tehakse laboratoorsed uuringud: vereseerumi testimine IgM- ja IgG-antikehade olemasolu kohta (seroloogiline test), mis näitavad ägedat nakatumist või varasemat immuniteeti. Võimalik on ka viiruse RNA tuvastamine PCR-meetodil nina- või kurgunõrstruudist või uriinist. Kohaliku nakkushaiguste leviku jälgimise keskusesse tuleb leetrivaidluse korral haigus kohe teatada.
Spetsiifilist viirusevastast ravi leetrite jaoks ei ole. Ravi on toetav ja suunatud sümptomite leevendamisele ning tüsistuste ennetamisele. Soovitatakse: puhkust ja vedeliku tarvitamist, palavikuvastaseid vahendeid (nt parasetamool), köhareguleerivaid ravimeid. Antibiootikumid määratakse ainult bakteriaalsete sekundaarinfektsioonide (nt kõrvapõletik, kopsupõletik) korral. C-vitamiini manustamine võib aidata. Riskirühma kuuluvatel (nt immuunpuudulikkus) võidakse rakendada immuunglobuliini manustamist. Kõige tõhusam meetod on ennetamine: MMR (leetrid, punetised, mumps) vaktsiin, mida antakse kahe doosina vastavalt Eesti vaktsineerimiskalendrile.
Pöörduge arsti poole KOHE, kui: lapsel või täiskasvanul on kõrge palavik ja leetritele iseloomulik lööbe; kui lapse seisund järsult halveneb (väga kõrge palavik, teadvusehäired, hingamisraskused, tugev peavalu); kui on kahtlus leetrinenakkuse kohta raseda naise või vastsündinu puhul. Rasedatel naistel, kellel puudub leetrite vastane immuunsus, on suur risk raskete tüsistuste tekkeks. Oluline on enne arstikabinetisse minekut telefoniga teatada oma kahtlustest, et vältida nakatumist ootepiirkonnas teisi patsiente. Nakkushaiguse korral tuleb järgida arsti määratud isolatsiooninõudeid.