LADA (Latentne autoimmuunne diabeet täiskasvanutel)
Kirjeldus
LADA on eriline diabeedi vorm, mis ühendab nii 1. kui 2. tüüpi diabeedi tunnuseid. See on autoimmuunhaigus, mis tavaliselt avaldub täiskasvanueas ja progresseerub aeglaselt, mistõttu seda nimetatakse ka "latentseks" ehk varjatud diabeediks. Õigeaegne tuvastamine on väga oluline, et vältida tüsistusi ja korralikult kohandada ravi.
LADA on krooniline ainevahetushaigus, mille puhul immuunsüsteem ründab ja hävitab oma keha insuliini tootvaid rakkude (beeta-rakke) kõhunäärmes. Erinevalt tüüpilistest 1. tüüpi diabeedi juhtumist, mis algab nooruses kiiresti, areneb LADA täiskasvanutel aeglasemalt. Esialgu võib keha toota veel mõningast insuliini, mis võimaldab alguses ravida diabeeditablettidega, kuid lõpuks läheb vaja insuliinisüste. Seetõttu peetakse LADA-d mõnikord "1,5 tüüpi diabeediks". Põhiline kahjustus on suunatud kõhunäärmes olevatele Langerhansi saartele, mis viib järkjärgulise insuliinipuuduseni.
- Suurenenud janu ja kuivuse tunne suus
- Sagedasem kuseeritus, eriti öösel
- Pidev väsimus ja nõrkus
- Pikkamisi kaalulangus ilma selge põhjuseta
- Nägemise udusus või hägustumine
- Kõrge veresuhkru tase (hüperglükeemia), mida raske kontrollida
- Sagedased infektsioonid, eriti nahal või kuse teedel
- Haavade aeglane paranemine
- Käte ja jalgade kihelmine või tuimuse tunne (neuropaatia varased märgid)
- Ihavajadus või magusate toitude söömise soov
LADA põhjustab autoimmuunne reaktsioon, mille tõttu organism toodab antikehasid (nt GAD antikehad), mis ründavad oma kõhunäärme beeta-rakke. Täpne põhjus, miks see reaktsioon käivitub, ei ole täielikult teada, kuid peamisteks riskiteguriteks peetakse geneetilist kalduvust (perekonnas 1. tüüpi diabeet või muud autoimmuunhaigused nagu kilpnäärme haigused), teatud keskkonnategureid (nt viirusinfektsioonid) ja vanust – haigus diagnoositakse enamasti 30–50-aastastel. Erinevalt 2. tüüpi diabeedist ei ole LADA tihedalt seotud ülekaalulisuse või insuliiniresistentsusega, kuigi need võivad kaasneda.
LADA tuvastamine võib olla keeruline, kuna sümptomid sarnanevad alguses 2. tüüpi diabeediga. Oluline on autoimmuunse komponendi tuvastamine. Peamised diagnostilised meetodid on: veretesti antikehade (eriti GAD65 antikehad) olemasolu kontrollimine; C-peptiidi taseme mõõtmine, mis näitab keha enda insuliini tootmist; ja glükoosi tolerantsi test (OGTT). Lisaks hinnatakse patsiendi anamneesi (vanus, sümptomite arengu kiirus) ning võidakse teha ka teisi uuringuid, et välistada muid autoimmuunhaigusi. Korduvad kõrged veresuhkru näidud ilma selge põhjuseta võivad olla esimene märguanne.
LADA raviks pole ühte universaalset protokolli, kuna vajadus insuliini järele muutub aja jooksul. Algstaadiumis võidakse kasutada mõningaid suukaudseid diabeeditablette või inkretiinipõhiseid ravimeid, et säilitada beeta-rakkude funktsiooni võimalikult kaua. Siiski on enamikul patsientidel lõpuks vaja insuliiniravi, mida tuleb individuaalselt kohandada. Oluline on ka elustiili muutmine: tervislik, tasakaalustatud toitumine (süsivesikute kontroll), regulaarne füüsiline aktiivsus ning veresuhkru regulaarne jälgimine (glükomeetriga). Patsiendi harimine oma seisundi kohta ja regulaarsed kontrollkäigud endokrinoloogi juures on ravi põhikomponendid. Mõnel juhul võidakse kaaluda ka immunomoduleerivat ravi uuringutes.
Kui teil on täiskasvanueas (eriti kui te olete alla 50) ja ilmnevad klassikalised diabeedi sümptomid nagu väsimus, janu, sagedane kuseajamatus või põhjustamatu kaalulangus, on oluline kohe konsulteerida perearstiga või endokrinoloogiga. Eriti kiire reageerimine on vajalik, kui sümptomid halvenevad kiiresti või kui teil tekivad ägedad tunnused nagu tugev janu, segadusseisund, kiire hingamine või leide – need võivad viidata ketoatsidoosile, mis on eluohtlik seisund. Samuti tuleks arsti poole pöörduda, kui 2. tüüpi diabeedi diagnoosiga patsiendi seisund ei parane tavalise raviga või kui veresuhkur jääb kõrgeks vaatamata ravile.