Kuseinfektsioon
Kirjeldus
Kuseinfektsioon (uriininfektsioon) on bakteriaalse päritoluga põletikuline haigus, mis enamasti kahjustab kuseteid või neerupealseid. See on üks levinumaid põletikulisi haigusi, mis mõjutab eriti naisi, kuid võib esineda ka meestel ja lastel. õigeaegne diagnoos ja ravi on väga olulised, et vältida tüsistusi nagu neerupealse põletik.
Kuseinfektsioon on põletik, mis tekib tavaliselt bakterite (nt Escherichia coli) tungimisel kuseorganitesse – kuseteedesse, põie, urethrasse või neerupealistesse. Enamasti algab infektsioon alumistest kuseteedest (põis ja urethra), kuid võib levida ka ülespoole neerupealistesse, muutudes tõsisemaks. Naistel on infektsiooni risk suurem lühikese urethra tõttu, mis muudab bakteritel lihtsamaks põieni jõuda. Põletik põhjustab limaskesta ärritust, turse ja iseloomulikke sümptomeid.
- Sagedane ja tungiv vajadus urineerida, isegi kui põis on peaaegu tühi.
- Põletav või valulik tunne urineerimise ajal (düsüuria).
- Väikeste koguste urineerimine.
- Pimeda, löhna või verd sisaldava uriini (hematuria) ilmumine.
- Alakõhu- või vaagna piirkonnas survetunne või valu.
- Kõrge palavik (üle 38°C) ja külmavärinad.
- Iiveldus või oksendamine.
- Tugev valu ühes või mõlemas küljeküüs või seljal.
- Väsimus ja üldine halb enesetunne.
- Lapsel võib tekkida ärritus, söögiisu puudumine, palavik või kusehoidmine.
- Eakal inimesel võib esineda segadus, nõrkus või palavik ilma selgete kuseteede hädadeta.
Peamiseks põhjuseks on bakterid (eelkõige soolestiku bakter E. coli), mis pääsevad urethra kaudu kuseteedesse. Naistel on risk suurem anatoomilistel põhjustel. Teised riskitegurid hõlmavad: suguelutegevust (võib viia bakterite ülekandmiseni), menopausi (östrogeeni taseme langus muudab limaskesta haavatavamaks), rasedust, diabeeti, kusehoidmist, kuseteede struktuurseid anomaaliaid või takistusi (nt kivitõbi), nõrgenenud immuunsüsteemi ja teatud rasestumisvastaste vahendite (diafragma) kasutamist. Meestel võivad suurendada riski eebenäärmepõletik või kusepõie düsfunktsioon.
Diagnoos põhineb anamneesil ja kliinilistel sümptomitel. Kinnitamiseks tehakse uriinianalüüs, mis näitab valku, valgesid vereliblesid (leukotsüüte), punaseid vereliblesid või baktereid. Oluline on uriinikultuuri tegemine koos antibiootikumide tundlikkuse testiga, et tuvastada täpne bakter ja määrata efektiivne antibiootikum. Korduvate infektsioonide või tüsistuste kahtluse korral võidakse kasutada täiendavaid uuringuid: vereteste (CRP, vereloomak), kusepõie ultraheliuuringut või CT-d, et välistada anomaaliaid, kive või muid takistusi. Mõnikord võidakse teha tsüstoskoopiat.
Ravi sõltub infektsiooni raskusastmest ja kohast. Lihtsat alumiste kuseteede infektsiooni ravitakse tavaliselt 3–7-päevase antibiootikumikuriga (nt nitrofurantoin, trimetoprim/sulfametoksasool, fosfomütsiin). Oluline on läbida määratud ravimikur lõpuni, isegi kui sümptomid kiiresti kaovad. Neerupealse põletiku korral on vaja pikemat (10–14 päeva) antibiootikumikuriga, mõnikord isegi intravenoosseid ravimeid haiglas. Lisaks soovitatakse: jooga palju vedelikku (veega), et baktereid välja loputada, vältida kusehoidmist, võtta valuvaigisteid (paratsetamool või ibuprofeen) ja vajadusel spasmolüütilisi ravimeid. Naistel menopausi-eas võib östrogeeni sisaldav vaginaalkreem aidata taastada limaskonna kaitsevõimet. Korduvate infektsioonide puhul võidakse kaaluda pikaajalist madala doosiga antibiootikumiprofilaktikat.
- Kui ilmnevad tüüpilised kuseinfektsiooni sümptomid (põletus urineerimisel, sagedas urineerimine, verine uriin).
- Kui palavik ületab 38°C koos külmavärinatega, iivelduse või küljekinnisvalu – see võib viidata neerupealsele põletikule ja nõuab kiiret sekkumist.
- Raseduse ajal, kui on kahtlus kuseinfektsioonis.
- Kui sümptomid ei paraneb 1–2 päeva jooksul ise ravides või halvenevad peale ravi algust.
- Meestel, kuna lihtne kuseinfektsioon on neil haruldasem ja võib peituda teiste tõsiste haiguste taha.
- Kui infektsioonid korduvad (rohkem kui 3 korda aastas), on vaja põhjalikumat uuringut.