Kriptosporidioos

Kriptosporidioos on zoonootiline infektsioon, mis põhjustab peamiselt sooleepiteeli kahjustust. Parasiidid (Cryptosporidium) kinnituvad peensoole või mõnikord teiste seedetrakti osade limaskestale, takistades normaalset vedeliku ja toitainete imendumist ning põhjustades selle tulemusena veevilja kõhulahtisust. Erinevalt paljudest teistest parasiitidest on Cryptosporidium otsüstid (munad) väga vastupidavad keskkonnatingimustele ja kloorile, mis muudab nende leviku eriti probleemsaks. Haigust põhjustavad peamiselt liigid Cryptosporidium parvum ja Cryptosporidium hominis.

Põhiline põhjus on Cryptosporidium parasiidi ootsüstide neelamine. Nakatumine toimub fekaal-oraalse teega.

Peamised nakatumisallikad:

• Saastunud vesi: Sissevõtmine ujumisbasseini-, järve- või joogiveest, mis on saastunud nakatunud isendi väljaheidetega.
• Saastunud toit: Puutumata pestud köögivilju või toitu, mida on käsitlenud nakatunud isik ebapiisava kätehügieeniga.
• Inimeselt inimesele: Otsene kontakt nakatunud isikuga (eriti lasteasutustes) või kontamineeritud pindadega.
• Loomadelt: Kokkupuude nakatunud loomade (eriti vasikate, lambaste) või nende väljaheitega.

Riski suurendavad tegurid:

• Lapsed (eriti lasteaias), reisijad arengumaadele.
• Inimesed, kes ujuvad avalikes basseinides.
• Immuunsüsteemi nõrgestavad seisundid (HIV/AIDS, keemioravi, siirdamised).
• Talupidajad ja veterinaarid, kes töötavad loomadega.

Kuna kõhulahtisuse põhjuseid on palju, on kriptosporidioosi eristamiseks vaja spetsiifilisi laboratoorseid analüüse.

Peamised meetodid:

1. Roe (feetsiumi) mikroskoopia spetsiaalse värvimisega: See on kõige tavalisem meetod. Otsüste otsitakse roe proovist spetsiaalsete värvimistehnikate (nt Ziehl-Neelsen modifitseeritud) abil.

2. Immunoloogilised testid: Otsitakse spetsiifilisi Cryptosporidium antigeene roe proovist. Meetod on kiirem ja tundlikum kui tavalised värvimised.

3. Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR): Väga tundlik meetod, mis tuvastab parasiidi DNT-d. Kasutatakse sageli epidermioloogilistes uuringutes või keerulisematel juhtudel.

4. Biokeemilised veretestid: Ei ole spetsiifilised haigusele, kuid aitab hinnata dehidratatsiooni ja elektrolüüditasakaalu häireid.

Enamikul tervetel immuunsüsteemiga täiskasvanutest ja lastest on haigus isepiiretev ja kestab umbes 1-2 nädalat. Ravifookus on sümptomite leevendamisel ja tüsistuste ennetamisel.

Põhiravi:

• Adekvatsuspiirvesi ja elektrolüüdid: Oluline on juua piisavalt vedelikku (oraalsed rehüdratatsioonilahused) dehidratsiooni vältimiseks.
• Sümptomaatiline ravi: Retseptita ostetavad ravimid kõhuvalu leevendamiseks. Antibiootikumid tavalise kõhulahtisuse vastu ei sobi ja võivad olla kahjulikud.

Spetsiifiline ravi:

• Immuunsüsteemi nõrgenenud patsientidel võib arst määrata antiparasiitseid ravimeid nagu nitazoksanid, mis võivad lühendada haiguse kestust.
• Antiretroviraalne ravi on oluline HIV-positiivsetel patsientidel, kuna immuunsüsteemi taastumine on parim viis infektsiooni kontrollimiseks.

Ennetamine on väga oluline: käte hoolikas pesemine (eriti pärast tualetis käimist ja enne sööki), ohutu joogivee tarbimine, hoidumine neelamisest ujudes avalikes basseinides, hoolikaks pestud toidu tarbimine.

Pöörduge arsti poole järgmistel juhtudel:

• Kui kõhulahtisus on eriti veeviljane ja kestab üle 2-3 päeva.
• Kui tekkivad dehidratatsiooni märgid (väga kuiv suu, äärmuslik janu, väga vähe uriini või tumeda värvusega uriin, tugev nõrkus, uimasus).
• Kui temperatuur on üle 38.5°C.
• Kui väljaheites on verd või lima.
• Kui on tugevad kõhuvalud, mis ei leevene.
• Kui patsiendil on teadaolev immuunsüsteemi nõrkus (HIV, vähiravi jms) – sellisel juhul tuleb konsulteerida kohe esimeste sümptomite ilmnemisel.
• Kui haigus on naasnud peale paranemist.
• Laste puhul on oluline kiiremini arsti poole pöörduda, eriti kui on märke vedelikupuudusest (kuivad pisarad nutmisel, kahanenud mähetegevus, langenud pealelaiu).