Kopsuatelektas

Kopsuatelektas ehk kopsualambi kokkuvarisemine on seisund, kus üks või mitu kopsualveooli (õhukotid) tühjenevad õhust ja langevad kokku. Kui alveoolid on kokku varisenud, ei saa nad enam hapnikku verd imada ega süsihappegaasi välja eritada. See võib mõjutada kas väikest kopsupiirkonda või ulatuda tervele kopsule. Alveoolide kokkuvarisemine võib olla põhjustatud bronhite ummistusest (nt lima või võõrkeha), survest kopsu välisküljelt (nt vedelik või õhk rindkeres) või kopsukoe enda probleemidest. Selle tagajärjel väheneb kopsude elastsus ja hapniku transport verre.

Kopsuatelektase peamised põhjused jagunevad kolme kategooriasse: obstruktiivne (bronhite ummistus), kompressioon (surve väljastpoolt) ja kontraktsioon (kudede kahjustus).

Obstruktsioon: Bronhite ummistus lima, võõrkeha, kasvaja või vereklombi tõttu. See on üks levinumaid põhjusi.

Kompressioon: Rindkereõõnes olev surve, näiteks pleuravedelik, pneumotooraks (õhk rindkeres), suured tumori või südame suurenemine.

Muud riskitegurid: Pikk immobiliseeritus (nt voodihaige või pärast suuri operatsioone), üldnarkoos (mis surub alveoole kokku), kopsuhaigused (nagu kopsufibroos või raskekujuline astma), valu tõttu sügavalt ei hingata (nt rindkere trauma või operatsioonijärgsed valud), neuroloogilised häired, mis nõrgestavad hingamismusklite tööd.

Kopsuatelektase kahtlus tekib sageli anamneesi ja füüsilise uuringu alusel, kus võib kuulda hingamishäireid. Diagnoosi kinnitamiseks ja põhjuse selgitamiseks kasutatakse järgmisi meetodeid:

Röntgenuuring (röntgenipilt rindkerest): Esmane ja kõige levinum meetod, mis näitab kokkuvarisenud kopsukoe tihedat varju.

Arvutitomograafia (CT): Annab palju täpsema pildi, eriti keerulisematel juhtudel või kui on vaja näha ummistust.

Bronhoskoopia: Paindva toruga bronhite vaatlus. See ei ole ainult diagnostiline vaid ka terapeutiline protseduur, millega saab eemaldada ummistusi (nt lima).

Pulsoksümeetria: Hapnikuküllastuse mõõtmine veres hapnikupuuduse hindamiseks.

Spiromeetria: Hingamisfunktsiooni uuring, mis võib näidata vähenenud kopsumahtu.

Ravi eesmärk on taastada õhu liikumine kokkuvarisenud kopsupiirkonda ja ravida aluseks olev põhjus.

Mitteinvasiivsed meetodid:

• Hingamisharjutused ja erilised hingamistehnikad (nt hingamine huulte vahelt läbi).
• Füsioteraapia (posturaalne dreenaaž, rindkere perkussioon) lima eemaldamiseks.
• Positiivse rõhu hingamisseadmed (nt CPAP, incentive spiromeeter), mis aitavad alveoole avada.
• Valu ravi, et patsient saaks sügavalt hinge tõmmata.

Invasiivsed meetodid:

• Bronhoskoopia: Kasutatakse ummistuse eemaldamiseks (võõrkeha, limaplakk).
• Hapnikuravi hapnikupuuduse korral.
• Antibiootikumid kaasneva infektsiooni korral.
• Kirurgia on vajalik harva, näiteks suure kasvaja eemaldamiseks.

Oluline on vältida pikemat immobiliseeritust ja julgustada varajast liikumist operatsioonijärgsel perioodil.

Järgmised sümptomid võivad viidata kopsuprobleemidele, sealhulgas atelektasile, ja nõuavad arsti konsultatsiooni:

• Äkiline või halvenev lühinähtavus.
• Köha, mis ei lõppe või millega eritub verd.
• * Rindkerevalu, eriti kui see süveneb sissehingamisel.
• * Kõrge palavik koos hingamishäiretega.
• Sinakas huulte või näonaha värvus (see on MEDITSIINILINE EDASTUSSEISUND, mis nõuab kohest meditsiinilist abi).
• Kui olete hiljuti läbinud suure operatsiooni, olete pikalt voodihaige või teil on teadaolev kopsuhaigus ning teie hingamine muutub raskemaks.

Ärge oodake, kuni sümptomid muutuvad raskemaks. Õigeaegne hindamine võib aidata vältida tõsisemaid tüsistusi nagu kopsupõletik.