Katatooniline skisofreenia
Kirjeldus
Katatooniline skisofreenia on skisofreenia haruldane vorm, mida iseloomustab silmatorkav motorine tegevuse häire – kas võib väljenduda nii täieliku liikumatusena (stupor) kui ka ebatavalise ja sihikindla liigutustegevusena (erutus). See on tõsine psüühikahäire, mis nõuab kiiret ja asjatundlikku psühhiaatrilist sekkumist. Haigus avaldub sageli noorukieas või varases täiskasvanueas ning võib oluliselt kahjustada inimese võimet igapäevategevusi täita.
Katatooniline skisofreenia on skisofreenia üks alaliikidest, mille peamiseks tunnuseks on katatonia – kompleksne motoriste sümptomite rühm. Haiguse korral tekivad ajus keemilised tasakaaluhäired, mis mõjutavad dopamiini ja glutamaadi taset ning seeläbi ajutüve, talamuse ja ajukoore funktsioone, mis kontrollivad liigutusi, emotsioone ja mõtlemist. See viib iseloomulike füüsiliste ja psüühiliste sümptomite kombinatsioonini. Kuigi katatonia võib esineda ka teiste haiguste (nagu meeleoluhäirete või neuroloogiliste seisundite) korral, siis katatoonilise skisofreenia diagnoos pannakse, kui need sümptomid kaasnevad selgelt skisofreenia tüüpiliste tunnustega, nagu luulud, hallutsinatsioonid või korrastamatu mõtlemine.
- Stupor: Teadvuse säilimisel esinev oluline motorine tegevusetus ja vähenenud reaktsioon välisärritajatele.
- Katalepsia (vahanägu): Jäigendunud kehahoiak, mida teine inimene saab suvaliselt paigutada ja mis säilib pikka aega.
- Mutism: Oluline kõnehäire või kõne puudumine ilma füsioloogilise põhjuseta.
- Negativism: Ebasobiv vastuseis välisele jõule või nõudele või vastupidine käitumine käsule.
- Ebapiisav järeleandlikkus (waxy flexibility): Õhuke vastupanu passiivsele liigutamisele, misjärel jäigendunud kehaosa uues asendis püsib.
- Automaatne kuuletumine: Liigne, mehaaniline kuuletumine kõikidele juhistele.
- Erutus: Eesmärgitu, korduv liigutustegevus, mis ei ole tingitud välisest ärritusest.
- Stereotüübia: Eesmärgitu, korduv, rituaalne liigutus (nt keha kiigutamine, käte mängimine).
- Väärad grimassid: Ebatavalised näolihaste kokkutõmbed.
- Ekopraksia: Teiste inimeste liigutuste mehaaniline jäljendamine.
- Positiivsed sümptomid: Hallutsinatsioonid (eriti kuulmishallutsinatsioonid), luulud.
- Negatiivsed sümptomid: Afektivine lapimus (emotsioonide vaesus), sotsiaalne tagasitõmbumine, apaatia, könekus, tahte- ja algatusvõime vähenemine.
- Kognitiivsed sümptomid: Tähelepanu, mälu ja tähelepanu konkreetsetele detailidele suunamise raskused, mõtlemise korrastamatuse tunnused.
Katatoonilise skisofreenia täpne põhjus pole teada. Arvatakse, et haigus tekib geneetilise eelsoodumuse ja keskkonnamõjude koostoimel. Olulised riskitegurid hõlmavad:
- Geneetika: Otsene sugulane skisofreenia põdev isik suurendab haiguse riski.
- Neurokeemia: Dopamiini, glutamaadi ja GABA neurotransmitterite tasakaaluhäired ajus, mis mõjutavad liigutuste ja psüühiliste funktsioonide reguleerimist.
- Aju struktuur ja funktsioon: Uuringud on näidanud teatud aju piirkondade (nt ajutüve) struktuursete ja funktsionaalsete erinevusi.
- Keskkonnategurid: Raseduse ja sünnituse aegsed tüsistused, varajased infektsioonid, lapsepõlve trauma või stressirohked elusündmused võivad olla käivitavad tegurid eelsoodumusega indiviididel.
- Uimastite tarvitamine: Kanepi või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine noorukieas võib suurendada riski.
Katatoonilise skisofreenia diagnoosimine põhineb põhjalikul psühhiaatrilisel hindamisel ja teiste meditsiiniliste seisundite välistamisel.
1. Kliiniline intervjuu ja anamnees: Psühhiaater küsitleb patsienti ja/või tema lähedasi sümptomite olemuse, kestuse ja arengu kohta.
2. Diagnostilised kriteeriumid: Diagnoos pannakse vastavalt diagnostilistele juhenditele (nt DSM-5 või ICD-11), mis nõuavad nii skisofreenia üldkriteeriumide kui ka katatooniliste tunnuste olemasolu.
3. Füüsiline ja neuroloogiline uuring: Et välistada muud põhjused (nt ajuautoimmuunhaigused, epilepsia, aju kasvaja, infektsioon, metabolilised häired või mürgistus).
4. Abiuuringud: Veretööd, uriini- või seljaõlikvedeliku analüüs, kui vaja. Kuvamis-uuringuid (nagu ajukT või ajumagnetresonantstomograafia) kasutatakse teiste neuroloogiliste haiguste välistamiseks.
5. Lorazepami test: Katatonia kinnitamiseks võidakse kasutada väikese annuse benzodiazepiinide (lorasepaami) süstimist, mis katatooniliste sümptomite korral annab kiire ja lühiajalise paranemise.
Ravi peamine eesmärk on ohutult ja kiiresti leevendada katatoonilisi sümptomeid, stabiliseerida psühhootiline seisund ning pikemas perspektiivis ennetada tagasilange.
- Medikamentoosne ravi:
- Benzodiazepiinid (nt lorasepaam, klonasepaam) on sageli esimene valik akuutse katatonia raviks. Need toimevad kiirelt, leevendades nii stupori kui ka erutust.
- Antipsühhootikumid (atüüpilised, nagu olantsapiin, risperidoon või kvetiapiin) kasutatakse aluspõhise skisofreenia ja psühhootiliste sümptomite pikaajaliseks kontrollimiseks. Otsust rakendada neid tehakse hoolikalt, kuna mõned võivad harva katatonia süvendada.
- Elektrokonvulsiivravi (EKT): EKT on väga tõhus ja sageli kiireim meetod raskesti vastupidava katatonia korral, kui medikamentoosne ravi ei mõju. Seda peetakse ohutuks ja elupäästvaks protseduuriks.
- Toetav psühhosotsiaalne ravi: Pärast akuutse faasi stabiliseerumist on oluline järgida pikaajaline tervishoiuplaan, mis hõlmab psühhoteraapiat, sotsiaaloskusega toimetuleku koolitust, pereteraapiat ja töö- või tegevusterapeutilist tugi, et parandada elukvaliteeti ja sotsiaalset funktsioneerimist.
- Haiglaravi: Akuutse faasi ajal on sageli vajalik hospitaliseerimine turvalise keskkonna tagamiseks ning intensiivse raviga alustamiseks.
Arstiabi tuleks otsida VÄGA KIIRELT, kui täheldatakse järgmisi märke, eriti kui need tekivad äkitselt või on kaasatud psühhootiliste sümptomitega (nt haruldased uskumused või kuulmishallutsinatsioonid):
- Äge liikumatus või ebatavaline jäikus: Inimene ei reageeri kõnele või puudutusele, on pikalt ühes kummalises poosis.
- Märgatav muutus käitumises või tundlikkuses: Tegevusetus vaheldub eesmärgitute korduvate või erutatud liigutustega.
- Kõne täielik lakkamine (mutism) ilma ilmselge põhjuseta.
- Keeldumine söömast ja joomast, mis võib viia dehidratatsioonini või alatoitumiseni.
- Mingisugune eneseohtliku või teiste suhtes ohtliku käitumise märk.
Kuna patsient ise ei pruugi oma olukorda adekvaatselt hinnata, on sageli pereliikmete või lähedaste kiire sekkumine ja abi otsimine elutähtis. Katatonia võib olla meditsiiniline erakorraline olukord ja vajab kiiret psühhiaatrilist hinnangut.