Hüpertroofilised armid
Kirjeldus
Hüpertroofilised armid on haavandite paranemise ajal tekkinud liigne kollageeni ladestumine, mis põhjustab paksenenud, kõrgenenud ja tihti ka sügelevaid armistusi. Erinevalt keloididest ei kasva hüpertroofilised armid kunagi haavapiirkonnast kaugemale, kuid need võivad siiski põhjustada olulisi esteetilisi muresid, valu või isegi liigutuste piiramist. Õigeaegne mõistmine ja sekkumine võivad oluliselt parandada armi välimust ja ennetada püsivaid tüsistusi.
Hüpertroofiline arm on haavaparanduse häire, mida iseloomustab liigne sidekoe (kollageeni) tekke ja lagunemise tasakaalustamatus haavakohal. Normaalse paranemise käigus toodetud kollageen korrastub aja jooksul, kuid hüpertroofilise armi puhul jätkub liigne tootmine ka pärast haava sulgumist, mille tulemuseks on paks, tihe ja elastsuseta koe moodustumine. Need armid tekivad otse haavakoha piires, kuid võivad ajapikku mõnevõrra pehmeneda ja kahvatumaks muutuda, kuigi täielikku lahtiolemist ei pruugi kunagi aset leida. Protsess puudutab peamiselt naha ülemisi kihte.
- Paks, kõrgenenud ja kindla kontuuriga koeala haavakohal.
- Punakas või lillakas värvus, mis võib aja jooksul kahvatuda.
- Arm on tihe, elastne ja sageli kohev tekstuuriga.
- Armi piirid jäävad selgelt algse vigastuse piiridesse.
- Sügelus, mis võib olla eriti tugev noorte armide puhul.
- Valu või tundlikkus survetundlikkus.
- Liigese lähedal asetsev arm võib põhjustada liikumispiiranguid või naha pinget.
- Armi pind võib olla kuiv või karedam.
Hüpertroofiliste armide tekkimise täpne põhjus on keeruline, kuid see on seotud keha liigse ja pikaajalise põletikulise reaktsiooniga haavaparanduse faasis. Olulist rolli mängib liigne fibroblastide aktiivsus ja kollageeni süntees. Riskitegurite hulka kuuluvad: põletikuline nahakahjustus (nt põlengud), haava põletik või infektsioon paranemise ajal, haava suur pinge (nt rinnusel, õlgadel, liigeste peal), noor vanus, tumedam nahatoon ja geneetiline kalduvus. Teatud tüüpi lõiked ja trauma, mis paraneb teise kihi kaudu, samuti mitmete operatsioonide järel tekivad hüpertroofilised armid sagedamini.
Hüpertroofilise armi diagnoos põhineb peamiselt kliinilisel vaatlusel ja anamneesil. Arst (dermatoloog või plastikkirurg) hindab armi asukohta, välimust, tekke ajalugu ja patsiendi sümptomeid. Oluline on eristada seda keloididest, mis kasvavad üle haavapiirkonna ja on raskemini ravitavad. Harvemini võidakse kasutada nahabiopsiat, et välistada teisi koekasvajaid või kinnitada diagnoosi. Spetsiaalseid laboratoorseid vereanalüüse selle diagnoosimiseks ei ole.
Hüpertroofiliste armide ravi on mitmetahuline ja sõltub armi vanusest, asukohast ja patsiendi vajadustest. Ravi eesmärk on leevendada sümptomeid, vähendada armi paksust ja parandada nahatekstuuri. Levinud meetodid hõlmavad: surveteraapiat (erilised plaastrid või riided, mis avaldavad pidevat survet), kortikosteroidide süste (otse armi sisse, et põletikku vähendada), silikoonplaastreid või geeli kasutamist, laserravi (eriti pulsed dye laser sügeluse ja punetuse leevendamiseks, fraktsiooniline laser tekstuuri parandamiseks) ning kirurgilist eemaldamist, mida tavaliselt kombineeritakse teiste meetoditega, et vähenda uuesti tekkimise riski. Noorte armide puhul on ravi tulemused tavaliselt paremad.
- Kui arm muutub üha paksemaks, punasemaks või hakkab valusamaks.
- Kui sügelus on tugev ja segab igapäevaelu või und.
- Kui arm asub liigese lähedal ja piirab liikumist.
- Kui armistuse välimus tekitab olulist psühholoogilist distressi.
- Kui kahtlustate, et tegemist võib olla keloidi või teise koekasvajaga.
- Igal juhul on soovitatav konsulteerida spetsialistiga juba varajases paranemisjärgus, kui märkate liigset koe kasvu, et alustada ennetavat ravi.