Hepatitis B

Hepatitis B on viiruslik infektsioon, mis põhjustab maksa põletikku. Hepatitiidi B viirus (HBV) ründab maksarakke (hepatotsüüte), põhjustades nende kahjustumist ja põletikku. Maks on elund, mis mängib olulist rolli seedimises, toitainete talletamises ja organismi puhastamises. Äge nakatumine võib olla sümptomiteta või põhjustada kergeid kuni tõsiseid sümptomeid. Ligikaudu 5–10% täiskasvanutest ja kuni 90% imikutest, kes nakatuvad, arendavad välja kroonilise hepatiidi B, mis jääb organismisse püsima ja võib aastatega viia maksa armistumiseni (fibroos) ja tsirroosini.

Hepatiidi B põhjustab hepatiidi B viirus (HBV). See levib nakatunud isiku kehavedelike kaudu. Peamised levikuteed on:

• Kontakt nakatunud verega: Näiteks jagatud nõelte või süstlate kasutamine narkomaanidel, kontamineeritud meditsiiniseadmetega kokkupuude, veresaastega kokkupuude avatud haavades.
• Suguline kontakt: Kaitseleta sugukontakt nakatunud partneriga.
• Ema-lapse ülekanne: Nakatunud ema võib kanda viiruse üle lapsele sünnituse ajal.
• Muud riskitegurid: Töö tervishoiuasutuses, millega kaasneb kokkupuude verega; elamine või reisimine piirkondades, kus hepatiit B on laialt levinud (nt mõned Aasia ja Aafrika piirkonnad); dialüüsiravi saav patsient; tätoveeringute või pieticeste tegemine ebasteriilsetel tingimustel.

Hepatiidi B diagnoosimiseks tehakse vereanalüüse, mis tuvastavad viiruse osi või organismi poolt toodetud vasturid. Peamised testid on:

• HBsAg (hepatiidi B pinnaantigeen): Positiivne tulemus näitab praegust viirusinfektsiooni.
• Anti-HBs (hepatiiti B pinnaantigeeni vastased antikehad): Näitavad immuunsust, mis on tekkinud kas vaktsineerimise või läbipõdemise tulemusena.
• Anti-HBc (hepatiiti B tuumaantigeeni vastased antikehad): Näitavad kokkupuudet viirusega minevikus või praegust kroonilist infektsiooni.
• HBV-DNA test: Määrab viiruse koguse (viiruskoormuse) veres, mis on oluline ravi tõhususe hindamiseks.

Lisaks võidakse teha maksafunktsiooniteste (näiteks ALAT, ASAT) maksakahjustuse määramiseks ning maksaultraheliuuringut maksa struktuuri hindamiseks.

Ravi sõltub nakatumise vormist (äge või krooniline) ja maksakahjustuse ulatusest.

• Äge hepatiit B: Enamasti ei nõua spetsiifilist viirusvastast ravi. Organism võib ise viirusega toime tulla. Ravi on toetav: puhkus, piisav vedelik, tervislik toitumine, alkoholi vältimine ning sümptomaatiline ravi (näiteks valu- või palavikualandajad).
• Krooniline hepatiit B: Eesmärk on vähendada viiruse paljunemist, pidurdada maksakahjustuse arengut ja vähendada tsirroosi ning maksavähi riski. Kasutatakse:
• Suukaudseid viirusvastaseid ravimeid: Entekaviir või tenofoviir. Neid võetakse tavaliselt pikaajaliselt.
• Interferooni tüüpi preparaadid: Mõnel juhul rakendatakse süstina, piiratud kestusega kured.
• Regulaarne seire: Vere- ja maksauringud ravitulemuse jälgimiseks.
• Elustiili muutused: Alkoholi täielik keeld, maksatõrgete vältimine, tasakaalustatud toitumine.

Kroonilise hepatiidi B korral on oluline ka vaktsineerida lähedased kontaktisikud.

Arsti poole pöörduda tuleb kohe, kui:

• On põhjust kahtlustada hepatiidi B nakatumist (näiteks on olnud riskikontakt – kaitseleta suguühe, jagatud nõelte kasutamine, kokkupuude nakatunud verega).
• Ilmnevad hepatiidile iseloomulikud sümptomid nagu püsiv väsimus, kõhuvalu, kollatõbi, tumedam uriin või heledam väljaheide.
• Teile on teada, et olete olnud kokkupuutes hepatiidi B viirusega, isegi kui sümptomeid pole.

ERAKORRALISELT on vaja meditsiinilist abi, kui esineb äge maksapuudulikkuse märke: rasked kõhuvalud, segasus, aje, väga tugev iiveldus või oksendamine. Hepatiidi B vastu on olemas väga tõhus profülaktiline vaktsiin, mida soovitatakse kõigile vaktsineerimiskalendrisse mittekuuluvatele inimestele, eriti riskirühmades.