Anti-LC1 antikehad

Kvalitatiivne

Näitaja kohta

Anti-LC1 antikehad on spetsiifilised antikehad, mis on seotud autoimmuunse hepatiidiga, eriti autoimmuunse hepatiidi tüübiga 2. Neid antikehasid kasutatakse haiguse diagnoosimiseks, eristamiseks teistest maksakahjustustest ja vahel ka ravi tulemuslikkuse hindamiseks. Testi tehakse vereproovist.

Mis on Anti-LC1 antikehad?

Funktsioon ja tähtsus

Anti-LC1 antikehad on autoantikehad, mis suunatakse maksa rakus leiduva spetsiifilise proteiini (LC1 - liver cytosol type 1) vastu.
Nende esinemist seostatakse peamiselt autoimmuunse hepatiidiga (AIH), eriti AIH tüüp 2, mis on sagedamini noortel.
Positiivne tulemus on oluline diagnoosimise abivahend, kuigi mitte kõigil AIH patsientidel esineb neid antikehi.

Kuidas analüüs tehakse?

Protseduur

Analüüsiks võetakse patsiendilt veenist vereproov, tavaliselt küünlavarreni.
Vereproovi saadetakse immunoloogilisse laborisse, kus antikehade olemasolu ja/või titer määratakse spetsiifiliste meetoditega, näiteks ELISA (enzyme-linked immunosorbent assay) või indirektse immunofluorestsentsi (IIF) abil.
Enne proovi võtmist erilist ettevalmistist (nt paastumist) tavaliselt ei vaja, kuid alati tuleb järgida arsti või labori juhiseid.

Positiivne Anti-LC1 antikehade tulemus

Peamised seotud seisundid

Autoimmuunne hepatiit (AIH), eriti tüüp 2: See on peamine indikaator. Positiivsed Anti-LC1 antikehad leiduvad osal (kuni 50-70%) AIH tüüp 2 patsientidest.
Võib esineda koos teiste autoantikehadega (nt anti-LKM-1).
Harva võivad positiivsed väärtused ilmneda ka muudes maksakahjustustes või krooniliste viirushepatiitide korral, kuid siis on see vähem iseloomulik.

Mida positiivne tulemus tähendab?

See kinnitab kahtlust autoimmuunse hepatiidi suhtes ja aitab eristada seda viiruslike, alkoholi- või ravimitekkeliste maksapõletike eest.
Antikehade titer võib haiguse aktiivsuse ja ravi vastuse suhtes kõikuda.

Indikatsioonid: millal tehakse Anti-LC1 antikehade test?

Kliinilised sümptomid ja kahtlused

Kõrgenenud maksaensüümide (nt ALT, AST) tasemed selgeta põhjuseta.
Autoimmuunse hepatiidi iseloomulike sümptomite (väsimus, kollasus ehk žaundice, kõhuvalu) korral.
Teiste maksakahjustuste põhjalike eristamisel.
Autoimmuunse hepatiidi tüübi (eriti tüüp 2) täpsemaks määratlemiseks.
Vajadusel autoimmuunse hepatiidi ravi (immunosuppressantidega) tulemuslikkuse hindamisel.

Soovitavad erialaspetsialistid