Hemolüütiline ureemiline sündroom (HUS)
Kirjeldus
Hemolüütiline ureemiline sündroom (HUS) on haruldane, kuid võib olla eluohtlik haigus, mis peamiselt kahjustab neere. See tekib tavaliselt pärast seedetrakti infektsiooni ja iseloomustab ägeda neerupuudulikkuse, hemolüütilise aneemia ja trombotsütopeenia kolmikuga. Kiire tuvastamine ja ravi on olulised tüsistuste vältimiseks.
Hemolüütiline ureemiline sündroom on haigus, mille puhul väikesed veresoonte seintel moodustuvad veretrombid (mikrotrombid) blokeerivad vereringet, eriti neerudes. See põhjustab kolme peamist muutust: 1) Hemolüütiline aneemia – punased verelibled purunevad enneaegselt (hemolüüs); 2) Trombotsütopeenia – vereliistakute arv langeb oluliselt, kuna need kogunevad trombidesse; 3) Äge neerupuudulikkus – neerud kaotavad võime filtreerida jääkaineid verest. Enamikul juhtudel on HUS-i põhjuseks teatud tüüpi soolekepike (E. coli) toksiin, mis kahjustab veresooni.
- Kõhulahtisus, mis muutub veriseks
- Tugevad kõhuvalud ja krambid
- Oksendamine
- Väike palavik või palavik puudub
- Väsimus, nõrkus ja kahvatus (aneemia märgid)
- Vähene urineerimine või urineerimise täielik puudumine
- Turse näos, kätes või jalgades
- Väikesed punased või lillad täpid nahal (peteehild) või sinikaidised
- Segasus või ärrituvus
- Kõrge vererõhk (hüpertensioon)
Enamik HUS-i juhtumeid (umbes 90%) on seotud toiduga edasikantava infektsiooniga, mis on põhjustatud Shiga-toksiini tootvast soolekepikest (STEC), tavaliselt E. coli O157:H7 tüvi. Haigust võivad põhjustada: 1) Puutumata või halvasti küpsetatud liha (eriti hakkliha). 2) Roha või puuviljad, mis on saastunud loomade väljaheitega. 3) Roha või jookemisevee allikas. 4) Otsekontakt looma (näiteks lehma) väljaheitega. Harvemini võib HUS-i põhjustada mõni teine infektsioon (nt Streptococcus pneumoniae), teatud ravimid, rasedus või pärilik kalduvus (atüüpiline HUS). Lapsed on haigestumisele vastuvõtlikumad kui täiskasvanud.
HUS-i kahtlus tekib iseloomulike sümptomite (verine kõhulahtisus, järgnev aneemia, vähene urineerimine) puhul. Diagnoosi kinnitamiseks tehakse verianalüüs: 1) Täisvere üldanalüüs – tuvastatakse madal vereliistakute arv (trombotsütopeenia) ja purunenud punaste vereliblede olemasolu (mikroangiopaatiline hemolüüs). 2) Vere kreatiini ja elektrolüütide tase – hinnatakse neerude tööd. 3) Rakendatakse vereplasma fragmendite (ADAMTS13 ensüümi) aktiivsuse analüüsi, et eristada HUS-i teistest sarnastest haigustest. 4) Roogade bakteriologiline uuring – otsitakse Shiga-toksiini tootvaid baktereid. Vahel võidakse vajadusel teha neerubiopsia.
HUS-i ravi on eelkõige toetav ja suunatud elutähtsate organite (eriti neerude) funktsiooni säilitamisele ning tüsistuste ennetamisele. Ravi võib hõlmata: 1) Hoolikat vedeliku- ja elektrolüüditasakaalu jälgimist ja korrigeerimist. 2) Vereülekannet punaste vereliblede või vereliistakutega olulise aneemia või verejooksu korral. 3) Dialüüsi (neeruasendusravi), kui neerud lakkavad urineerimisest piisavalt. 4) Kõrge vererõhu ravimite manustamist. 5) Atüüpilise HUS-i (päriliku) korral võidakse kasutada spetsiifilisi ravimeid nagu ekulizumab, mis blokeerib immuunsüsteemi kahjulikku aktiivsust. Enamikul klassikalise (STEC-seotud) HUS-i lastel on hea prognoos ja neerud taastuvad täielikult toetava ravi tulemusel.
OTSEKOHE konsulteerige arstiga või pöörduge erakorralisse meditsiiniabi, kui lapsel või täiskasvanul on järgmised sümptomid, eriti pärast kõhulahtisust: 1) Kõhulahtisus muutub ilmselt veriseks või muutub väga tugevaks. 2) Urineerimine on oluliselt vähenenud või puudub üle 12 tunni. 3) Ilmnevad tugev nõrkus, uimasus, segasus või ärrituvus. 4) Tekivad tursed näos või jalgadel. 5. Nahal tekivad arvukad väikesed verepunkrid (peteehild) või tekkivad sinikaidised ilma selge põhjuseta. Need on "punased lipud", mis võivad viidata arenevale HUS-ile ja vajavad kiiret meditsiinilist sekkumist.