Giardiaas (Giardia lamblia infektsioon)

Giardiaas on parasiitnakkus, mida põhjustab üherakuline organism Giardia intestinalis. See parasiit kinnitub peensoole seinale, takistades normaalset toitainete imendumist ja põhjustades vedeliku eritumist soolestikku. Nakatumine toimub tavaliselt läbi tsüstide, mis erituvad nakatunud isendi väljaheidetega ja võivad saastata vett, toitu või pinnaseid. Parasiit on väga vastupidav keskkonnas ja võib elada külmas vees mitu nädalat. Haigus võib olla nii äge kui krooniline, ning isegi sümptomiteta kandjad võivad teisi nakatada.

Giardia lamblia nakatumine toimub fekaal-oraalsel teel. Peamised riskitegurid on:

• Saastunud vee joomine: Eriti looduslikest allikatest (ojad, järved) või piirkondades, kus puudub puhastatud joogivesi.
• Saastunud toidu tarbimine: Toit, mida on puudutavad nakatunud isikud või mida on kastetud saastunud veega.
• Otsene kontakt: Eriti lasteaiades või peres, kus on halb kätehügieen (näiteks pärast potti käimist või mängu mullas).
• Reisimine: Endemsetesse piirkondadesse (eriti arengumaades) reisimine suurendab riski.
• Loomad: Mõned lemmikloomad (eriti koerad) võivad olla Giardia kandjad, kuigi inimeste ja loomade tõved ei pruugi alati kattuda.

Immuunpuudulikkus või teised tervisehäired võivad teha infektsiooni raskemaks.

Giardiaasi diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

• Roe mikroskoopiline uuring: See on kõige tavalisem meetod, kus roe proovid (tavaliselt kolm erineval päeval) uuritakse mikroskoobi all parasiitide või tsüstide leidmiseks.
• Antigeeni testid: Kiirtestid roe proovist, mis tuvastavad Giardia antigeene. Need on kiired ja tundlikud.
• Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR): Väga täpne meetod, mis tuvastab parasiidi DNA-d roes; kasutatakse sageli keerukatel juhtudel.
• Duodeenumiopistus (harva): Soolemahla proovi võtmine, kui teised meetodid ei ole andnud tulemusi.

Arst võib soovida ka üldisi vereanalüüse, et hinnata dehidratatsiooni või toitainete puudulikkuse määra.

Giardiaasi ravi põhineb antimikroobsetel ravimitel, sümptomite leevendamisel ja nakkuse leviku ennetamisel.

• Retseptiravimid: Levinumad preparaadid on metronidazol, tinidazol või nitazoksanid. Need on tõhusad enamikel juhtudel ja ravikuur kestab tavaliselt 3-7 päeva.
• Sümptomaatiline ravi: Oluline on juua piisavalt vedelikku, et hoida tasakaalustatud vedelikubilanss kõhulahtisuse ajal. Soovitatav on ka kergesti seeditav toit (nt banaanid, riis, kuivik).
• Korduv kontroll: Pärast ravi võib olla vaja roe uuringut, et kinnitada parasiidi kadumist, eriti kui sümptomid jätkuvad.
• Ennetamine: Kõik pereliikmed või lähedased kontaktid peaksid samuti läbima uuringu ja vajadusel ravi, et vältida uut nakkust. Hoolikal kätepesul ja joogivee keetmisel on kesine roll.

Arsti konsultatsioon on vajalik järgmistel juhtudel:

• Pikaajaline kõhulahtisus: Kui kõhulahtisus kestab üle 2-3 päeva, eriti koos dehidratatsiooni tunnustega (sügav nõrkus, vähene urineerimine, aukuva nahk).
• Rasked kõhuvalud: Tugevad krambid või valud, mis segavad igapäevast tegevust.
• Ohtlike sümptomite ilmnemine: Oksendamine, mis takib vedeliku tarbimist, või verine kõhulahtisus.
• Naaste- või imikueas lapse sümptomid: Väikelapsed on eriti tundlikud dehidratatsiooni suhtes.
• Pärast reisimist: Kui sümptomid tekivad pärast reisi piirkonda, kus on madal hügieenitase.
• Immuunpuudulikkus: Kui patsiendil on immuunsüsteemi nõrgestavad tingimused (nt HIV, vähiravi).

Ärge oodake pikaajaliste tüsistusteni – õigeaegne abi väldib tervise halvenemist.