Filarioos
Kirjeldus
Filarioos on parasiitne haigus, mida põhjustavad filaria usside vastsed, levitatavad sääskede poolt. See võib põhjustada kroonilisi terviseprobleeme, eriti lümfisüsteemi kahjustusi, ja on levinud troopilistes ning subtroopilistes piirkondades, kus see mõjutab miljoneid inimesi.
Filarioos on nakkushaigus, mida põhjustavad niidussid (helmindid) perekonnast Filarioidea. Haigust kannavad edasi sääsed: kui nakatunud sääsk hammustab inimest, siirdub parasiidi vastne vereringesse. Vastsed liiguvad seejärel lümfisüsteemi, kus nad kasvavad täiskasvanuks ja paljunevad. Täiskasvanud ussid võivad elada lümfisõlmedes ja -juhtmetes kuni 5-7 aastat, põhjustades kroonilist põletikku ja lümfiteede kahjustust. Peamised kahjustused on seotud lümfivoolu takistusega, mis viib lümfoedeemi (vedeliku kogunemine) ja sageli ka elefantiaasini – olulise koe paksenemise ja tursega, eriti jäsemetel ja suguelunditel. Mõned filaria liigid võivad kahjustada ka silmi.
- Korduv palavik (filaria palavik)
- Lümfisõlmede suurenemine ja valulikkus (eriti kaenla- ja oimualuses)
- Põie- ja munandipõletiku sarnased sümptomid (valu, kusepaisumine)
- Nahalööve (ürtikaria) ja üldine kehavigastus
- Lümfangitiit – lümfijuhtmete põletik, mis võib tekitada punetust ja valulikkust nahal
- Lümfoedeem – püsiv turse jäsemetel (sageli algul jaladel), suguelunditel või rinnas
- Elefantiaas – jäsemete või nahapiirkondade äärmuslik paksenemine ja struktuurne muutus
- Naha karedus, paksenemine ja sagedased sekundaarsed nahainfektsioonid
- Hüdrotsool – vedeliku kogunemine munandikotis
- Piimjas uriin (kilüs-uriin), kui lümf satub kusepõie, mis on haruldane kuid iseloomulik sümptom
- Väsimus ja töövõime langus haiguse sotsiaalsete tagajärgede tõttu
- Silmavigastus, sügelus ja valgustundlikkus
- Nahal käärsooled ja -sõlmed
- Sarvkesta põletik, mis võib viia nägemise hägunemisele või pimedusele
Filarioosi peamiseks põhjuseks on infektsioon ühe mitme filaria ussiliigiga, kellest levinumad on Wuchereria bancrofti, Brugia malayi ja Brugia timori (põhjustavad lümfifilarioosi) ning Onchocerca volvulus (põhjustab jõepimedust ehk onhhotserkoosi). Nakatumine toimub VAID nakkust kandvate sääseliikide (nt Culex, Anopheles, Aedes või Simulium) hammustuse kaudu. Inimene ei saa nakatuda teise inimese otsekontakti kaudu. Peamised riskitegurid on: pikaajaline elamine või korduvad visiidid filarioosi endeemilistesse piirkondadesse (nt Aafrika, Lõuna-Aasia, Lõuna-Ameerika ja Vaikse ookeani saared); halb sanitaar- ja elutingimused, mis soodustavad sääsete paljunemist; ning pikaajaline kokkupuude sääskedega öösel (mõned liigid on aktiivsemad öösiti). Geneetilised tegurid võivad mõjutada organismi vastuse infektsioonile ja haiguse raskusastet.
Filarioosi diagnoosimine põhineb kliinilistel sümptomitel, patsiendi reisi- ja elamislool ning spetsiifilistel laboratoorseil testidel. Oluline on kahtlustada haigust inimestel, kes on viibinud endeemilistes piirkondades. Peamised diagnostilised meetodid on: 1. Vere mikroskoopia: öine vereproov (kuna paljud parasiidid on veres ringlusel öösiti), mida uuritakse mikroskoobi all vastsete (mikrofiliaaride) olemasolu osas. 2. Seroloogilised testid: antikehade või parasiidi antigeenide (nt ICT test) tuvastamine verest. Need on kasulikud, eriti kui mikrofiliaare veres ei leita. 3. Pildidiagnostika: Ultraheliuuring võib näidata lümfisõlmedes liikuvate täiskasvanud usside olemasolu. 4. Polümeraasi ahelreaktsioon (PCR): väga tundlik meetod parasiidi DNA tuvastamiseks. 5. Nahabiopsia: Onchocerciasis'i puhul võetakse nahatükk, et leida vastseid.
Filarioosi ravi eesmärk on hävitada parasiidid, leevendada sümptomeid, ennetada puude teket ja peatada haiguse levikut. Ravikava koostab nakkushaiguste või troopikahaiguste spetsialist. Peamised ravivõimalused: 1. Antiparasiitilised ravimid: Diethylcarbamazine (DEC) kasutatakse laialdaselt lümfifilarioosi vastu, kuid see võib põhjustada tugevaid kõrvalmõjusid raskematel juhtudel. Ivermectin on peamine valik onhhotserkoosi raviks. Mõnikord kombineeritakse ravimeid (nt DEC koos ivermectiniga või albendatsooliga) efektiivsuse suurendamiseks. Doxycycline antibiootikut kasutatakse mõnikord abiravina, et hävitada usside sümbiootilised bakterid (Wolbachia), mis nõrgestab parasiite. 2. Sümptomaatiline ravi: Lümfoedeemi haldamine hügieniliste meetoditega (hoolega naha puhastamine, niisutamine, infektsioonide ennetamine), kompressiooniteraapia, füsioteraapia ja mõnikord diureetikumid. 3. Kirurgiline sekkumine: Vajadusel hüdrotsooli või munandikoti patoloogia korral. Elefantiaasi korral võib operatsioon olla vajalik liigse koe eemaldamiseks. 4. Ennetus: Endeemilistes piirkondades viiakse läbi massraviprogramme (MDA), et vähendada nakkuse levikut. Reisijatel on oluline kasutada sääsetõrjevahendeid, kanda kaitsevaid riideid ja magada voodivõrgu all.
Arsti konsultatsioon on hädavajalik järgmistel juhtudel: Kui teil on tekkinud püsiv turse jäsemetel või suguelunditel, eriti kui olete viibinud filarioosi endeemilises piirkonnas. Kui teil esineb korduvaid palavikuhoode koos lümfisõlmede suurenemisega. Kui uriin muutub piimjat värvi või kui teil on kroonilised valud kõhu- või vaagnapiirkonnas. Kui teil tekivad nägemishäired või silmapõletik pärast viibimist Aafrika või Ladina-Ameerika piirkondades (võimalik onhhotserkoos). Kui teie pereliikmel on diagnoositud filarioos ja teil tekivad sarnased sümptomid. Oluline on kiiresti teada saada, et alustada asjakohast ravi ja vältida pöördumatuid kahjustusi nagu elefantiaas või pimedus. Kui olete plaanimas reisi endeemilisse piirkonda, konsulteerige reisimeditsiini spetsialistiga ennetava meditsiini kohta.