Epileptiline staatus (Status epilepticus)
Kirjeldus
Epileptiline staatus on eluohtne meditsiiniline seisund, mida iseloomustab epilepsiahoo pikkus või korduvad hoog, mille vahel patsient ei taastu täielikult. See on meditsiiniline erakorraline olukord, mis vajab kiiret ja tõhusat sekkumist, et vältida pöördumatuid ajukahjustusi või isegi surma.
Epileptiline staatus (ladina keeles Status epilepticus) on kestev epileptiline hoog, mis kestab üle 5 minuti, või korduvad hooged, mille vahel patsient ei saa täielikult teadvusele. Normaalselt epilepsiahoo lõpeb iseenesest mõne minuti jooksul, kuid staatuses see lõppemise mehhanism "jääb jooksu pidama". See toob kaasa püsivat elektrilist aktiivsust ajus, mis võib põhjustada kudede hapnikupuudust ja progresseeruvaid kahjustusi. Seisund võib esineda nii üldistatud kui ka fokaalsete hoogudena. Eriti ohtlik on nn konvulsiivne staatus epilepticus, mida iseloomustavad pidevad kehalised krambid, kuid ka mittekrambiline vorm (nt komplekssete fokaalsete hoogude staatus) on tõsine, sest patsient on segaduses või koomas ilma ilmseid krampe nähtamata.
- Pidevad kogu keha krambid (toniilised ja/või klonilised).
- Teadvuse puudumine.
- Vahutamine suust.
- Keelte või huulte hammustamine.
- Hingamise häired või apnoe (hingamise peatamine).
- Tsüanoos (sinakas nahavärvus) hapnikupuuduse tõttu.
- Pärast hoogu pikaleveniv taastumine või kooma.
- Pidevad, korduvad lihaste tõmblused ühes kehaosas (nt käes või näos).
- Kohalik tunnetushäire (näiteks kihelemine, nägemishallutsinatsioonid).
- Segasus, disorienteeritus või automatismid (eesmärgitu käitumine).
- Kõne või arusaamise häired.
- Teadvus võib olla osaliselt säilinud (lihtsate fokaalsete hoogude korral).
- Püsiv segadusseisund või koomaseisund ilma ilmseid krampe.
- Vaatamine tühjusesse, eemalolev pilk.
- Minimaalsed või korduvad automaatliigutused (näiteks närimine, huulte laksutamine).
- Reageerimise vähenemine välisärritustele.
- Sellise vormi diagnoosimine nõuab sageli EEG-d (aju elektriaktisivsuse registreerimist).
Epileptiline staatus ei ole iseseisev haigus, vaid raskekujuline epilepsia tüsistus. Selle võivad põhjustada:
- Äge aju kahjustus: Insult (eriti hemorraagiline), aju trauma, ajukasvaja, ajuverejooksu, meningiit või entsefaliit.
- Epilepsia puhul: Ravimiirregulaarsus on üks levinumaid põhjusi (antiepileptiliste ravimite äkiline katkestamine või unustamine).
- Metaboolsed häired: Raske hüpoglükeemia (madal veresuhkur), hüponatreemia (madal naatriumitase veres), maksa- või neerupuudulikkus.
- Mürgistused: Alkohol või uimastite tarvitamise katkestamissündroom, mõned ravimid või keemilised ained.
- Süsteemsed infektsioonid: Kõrge palavik laste puhul (febriilne staatus) või raske sepsis.
- Riskitegurid: Teadaolev epilepsia, eelnev ajuhaigus, väikelapsed ja eakad on suurema riskiga.
Epileptilise staatuse diagnoos põhineb kliinilisel pildil, kuid kiire kinnitus ja põhjuse leidmine on hädavajalikud.
1. Kliiniline hindamine: Arst hindab patsiendi teadvustaset, hingamist, vererõhku ja südame tööd. Kriitiline on teavet saada tunnete kohta (hoo kestus, eelnevad haigused, ravimid).
2. Elektroentsefalograafia (EEG): See on kuldstandard mittekrambilise staatuse diagnoosimiseks ja krambivormi kinnituseks. EEG näitab püsivat patoloogilist aktiivsust ajus.
3. Veretööd: Glükoosi, elektrolüütide (naatrium, kaltsium), veregaaside, maksa- ja neerufunktsiooni hindamine põhjuse leidmiseks.
4. Pilddiagnostika: Kiire kompuutertomograafia (KT) peaajust tehakse sageli esmases hindamises, et välistada insult või veresoonte kahjustus. Magnetresonantstomograafia (MRT) võib olla vajalik hiljem täpsema hindamise jaoks.
5. Muud uuringud: Selgroovedsi (lumbaalpunktsioon) infektsiooni välistamiseks, kui kahtlustatakse meningiiti.
Ravi algab kohe, sageli juba kiirabis või erakorralise osakonna vastuvõtul, ja järgib ranget protokolli.
- Esmaabi ja hingamisteede kindlustamine: Kõige tähtsam on tagada patsiendi hingamine ja vältida hingamisteede obstruktsiooni. Hapniku manustamine. Vajadusel intubeerimine ja kunstlik ventileerimine.
- Bensaodiatepiinid (esmased ravimid): Loratsepaam või diatsepaam süstina/väärinna on esmased valikud hoole peatamiseks.
- Teise astme antiepileptikumid: Kui bensaodiatepiinid ei mõju, manustatakse teisi ravimeid nagu fenytoiin, valproaat või levetirasetam.
- Raske staatuse ravi intensiivravis: Kui krambid kestavad edasi, viiakse patsient intensiivravi osakonda, kus manustatakse ravimeid tuikse (infusioonina) nagu midatsolaam, propofol või tüopentaal, et ajutiselt patsient tuimestada ja krambid peatada. Sel ajal jätkatakse EEG monitorringut.
- Aluspõhjusega tegelemine: Samal ajal algatatakse agressiivselt põhjuste ravi (nt palaviku alandamine, glükoos või elektrolüütide manustamine, antibiootikumid infektsiooni korral).
- Pikaajaline ravi: Pärast stabiliseerumist tuleb epilepsia pikaajalist ravi hoolikalt korrigeerida ja vajadusel uurida sügavamaid põhjuseid.
Epileptiline staatus on eluohtlik seisund. Väljakutse kiirabi (hädaabinumber 112) ja viige patsient haiglasse KOHE, kui:
- Epilepsiahoog kestab üle 5 minuti.
- Teine hoog algab kohe pärast esimest, ilma et patsient oleks vahepeal täielikult teadvusele tulnud.
- Patsient on hoogude vahel püsivalt segaduses, uimane või koomas.
- See on patsiendi esimene epilepsiahoog.
- Krambid tekivad raseduse, diabeedi või teadaoleva ajuhaiguse (nt insult, vähk) taustal.
- Hoog on kaasnenud vigastuse või raskete hingamishäiretega.
Ärge oodake, et hoog ise lõpeks. Iga minut loeb aju kaitseks.