Endokardiit

Endokardiit on südame sisemise kihistunud limaskesta (endokaardi) põletik, mis hõlmab sageli ka südame klappe. Haigust tekitavad peamiselt bakterid, harvem seened või muud mikroorganismid, mis vereringe kaudu jõuavad südamesse ja kinnituvad endokaardile, eriti eelnevalt kahjustunud piirkondadele. Seal moodustuvad infektsioossetest materjalidest, fibrinist ja verelibledest koosnevad vegetatsioonid. Need kasvavad võivad klappe kahjustada, põhjustada nende funktsiooni halvenemist ja tekitada eluohtlikke tüsistusi, nagu embooliad (kildude lahtikukkumine ja teistesse organitesse kandmine) või südamepuudulikkus. Haigus võib areneda nii ägeda kui ka kroonilise vormina.

Endokardiidi peamiseks põhjuseks on mikroobide (enamasti bakterite) sattumine verre ja sealt edasi südamesse. Teatud seisundid või protseduurid suurendavad seda riski märkimisväärselt. Põhiriskitegurite hulka kuuluvad:

• Eelnevalt olemasolev südamekahjustus: Südamelöögid, kunstklapid või kaasasündinud südamepuudulikkus loovad ebaühtlase pinna, kuhu bakterid kergemini kinnituvad.
• Immuunsüsteemi nõrgestus: Diabeet, HIV, vähiravi või immunosuppressiivsed ravimid.
• Ravimite sissetoomine nõelaga: Näiteks narkomaania korral.
• Pikemaajaline dialüüs.
• Mõned stomatoloogilised või meditsiinilised protseduurid, mis võivad baktereid vereringesse viia (nt hambaoperatsioonid, mõned toruoperatsioonid).
• Halva suuhügieeni olemasolu, mis võib olla püsiv infektsioonallikas.

Sageli ei suuda tervet immuunsüsteemi haigust põhjustavad bakterid, vaid pigem bakterid, mis elutsevad nahal, suus või soolestikus.

Endokardiidi kahtlus tekib tavaliselt sümptomite ja riskitegurite kombinatsiooni põhjal. Diagnoosi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

1. Veretestid: Vereproovid bakterite või seente tuvastamiseks (verekultuur) on kuldstandard. Samuti määratakse põletikumärgiste taset (nt CRP, verevalkude sadenumäär).

2. Ehhokardiogramm (südame-ultraheli): See on peamine piltdiagnostika meetod. See võimaldab visualiseerida südameklappe ja vegetatsioone. Kasutatakse nii rindkere läbi (transtorakaalset) kui tihti ka söögirohu kaudu (transesofageaalset) ultraheli, mis annab palju detailisema pildi.

3. EKG (elektrokardiogramm): Võib tuvastada südame rütmihäireid, mis on võinud tekkida infektsiooni tagajärjel.

4. Pildiuuringud: Rindkere röntgen võib näidata südame suurenemist või muid muutusi. CT või MRT-uuringuid võib kasutada embooliate või infektsiooni leviku hindamiseks teistesse organitesse.

Diagnostika põhineb rahvusvahelistel kriteeriumitel (nt Duke'i kriteeriumid), mis võtavad arvesse kliinilisi andmeid, vereproove ja kardioloogiliste uuringute tulemusi.

Endokardiidi ravimine on intensiivne ja pikk, ning seda tehakse peaaegu alati haiglas. Raviplaan koosneb kahest põhikomponendist:

• Antibiootikumravi: See on ravi alustala. Ravimite valik sõltub vereproovides tuvastatud mikroobist ja selle tundlikkusest antibiootikumidele. Kuna infektsioon asub südames ja vegetatsioonides, kuhu keha kaitsesüsteemil on raske pääseda, antakse antibiootikume kaua (tavaliselt 4-6 nädalat) ja sagedasti suhteliselt kõrge doosiga otse veeni (intravenaalselt).
• Kirurgiline ravi: Umbes kolmandikul patsientidest on vaja operatsiooni. Kirurgilise sekkumise peamised näidustused on:
• Südamelihase infektsiooni tekke tõttu tekkinud südamepuudulikkus.
• Antibiootikumideravile mitteandvast mikroobist põhjustatud infektsioon (nt seened).
• Suured vegetatsioonid, mis ohustavad embooliaga või on põhjustanud klappide tõsist kahjustust.
• Südamelöögi tekke korral.

Operatsioonil eemaldatakse infektsioonikolletised ja vajadusel vahetatakse kahjustunud klapp kunstklapi vastu välja.

Pärast teravat faasi lõppu võib vajadusel jätkata suukaudset antibiootikumiravi ja on oluline järgida pikaajalist jälgimist kardioloogi poolt.

Endokardiit on meditsiiniline erakorraline olukord. Oluline on pöörduda kohe arsti poole, kui teil tekivad järgmised sümptomid, eriti kui teil on eelnev südamehaigus või teised riskitegurid:

• Selgematut päritolu palavik, mis ei lähe mööda, eriti öise higistamisega.
• Uus või halvenev hingeldus või rindkerevalu.
• Kestev väsimus ja kehaline nõrkus.
• Igasugused sümptomid pärast stomatoloogilist protseduuri, operatsiooni või muud protseduuri, kus võis tekkida vereringesse sattumise oht.
• Nahasilmuste (peteehäd) või muude endokardiidile iseloomulike märkide ilmnemine.

Ärge oodake ennast paremini minema. Varajane sekkumine on otsustava tähtsusega tüsistuste vältimiseks. Kui teil on kavandatud protseduur, mis hõlmab riski (nt hambaarsti toiming), rääkige oma arstiga vajalikust antibiootikumide profülaktikast.