Perikardiivedeliku tsütoloogia

Kirjeldav

Näitaja kohta

Perikardiivedeliku tsütoloogia on diagnostiline uuring, mille käigus analüüsitakse perikardi (südame ümbruse) vedeliku rakukoostist. Seda kasutatakse põletikuliste, infektsioossete või kasvajaliste haiguste tuvastamiseks ning diagnoosi täpsustamiseks.

Mis on perikardiivedeliku tsütoloogia?

Funktsioon

Diagnoosib perikardi põletikku (perikardiiti), infektsioone ja kasvajaid.
Võimaldab hinnata vedeliku päritolu ja iseloomu, eristades näiteks põletikulist vedelikku verest või lümfist.
Aitab kinnitada või välistada metastaatilist vähki perikardis.

Meetod

Uuring hõlmab perikardiivedeliku proovi mikroskoopilist analüüsi.
Rakud värvitakse ja uuritakse, et tuvastada pahaloomulisi, põletikulisi või infektsioosseid rakke.
Tsütoloogilist analüüsi teostatakse spetsialiseeritud patoloogialaboris.

Protseduri käik ja ettevalmistus

Ettevalmistus

Enne protseduuri tehakse südame ultraheli (ehokardioograafia), et kinnitada vedeliku olemasolu ja määrata parim punktsioonikoht.
Patsient peab tavaliselt olema tühi kõht (näljas).
Arst selgitab protseduuri käiku ja riskid ning saab patsiendi nõusoleku.

Perikardiotsentees (vedeliku eemaldamine)

Protseduuri teeb kogenud arst (nt kardiolog või kirurg) steriilsetes tingimustes.
Punktsioonipiirkond desinfitseeritakse ja tuimestatakse kohaliku tuimestusega.
Spetsiaalse nõelaga punkteeritakse perikarditihe, et eemaldada vedelikproov diagnostiliseks analüüsiks.

Laboratoorne töötlemine

Kogutud vedelikproov saadetakse kohe patoloogilaborisse.
Proovi tsütoloogiliseks uurimiseks valmistatakse mikroskoobi all uuritavad preparaadid (smeard).
Patoloog hindab rakukuju, suurust ja struktuuri, et anda diagnoos.

Positiivne (patoloogiline) perikardiivedeliku tsütoloogia tulemus

Põletikulised põhjused

Idiopaatiline või autoimmuunne perikardiit (nt süsteemse erütematoosse luupuse korral)
Infektsioossed põletikud (bakteriaalne, viirusne, tuberkuloosne)

Kasvajapõhised põhjused