Endoftalmiit

Endoftalmiit on silma sisemuse kudede – võrkkesta, teki- ja klaaskehase – põletikuline seisund. Põletikku põhjustab tavaliselt bakterite, seente või harvem viiruste sisenemine silma sisekestadesse. See võib tekkida välisest sissetungist (näiteks läbi haava või operatsiooni ajal) või levida vereringest teistest kehaosadest. Põletikureaktsioon põhjustab seal moodustuvas pussed vedeliku kogunemist silma sisekestadesse, mis surub optilisi struktuure ja häirib nägemist. Ilma ravita võib põletik hävitada võrkkesta kuded ja kahjustada teisi olulisi silmaosi, viies pöördumatu nägemiskaotuseni.

Endoftalmiidi põhjustab mikroobide (peamiselt bakterite või seente) sattumine ja paljunemine silma sisekestades. Sellele võivad kaasa aidata mitmed tegurid:

• Trauma või haav: Läbistav silmavigastus, millega kaasneb võõrkeha sisenemine, on üks levinumaid põhjusi.
• Silmaoperatsioonid: Katarakti eemaldamine (kataraktiravi) või glaukooma operatsioon on olulised riskitegurid, kuigi nakkuste esinemine on tänapäeval haruldane tänu steriilsetele tingimustele.
• Süsteemne nakkus: Vereringe kaudu võivad mikroobid teistest nakkusekolletest (nt hambapõletik, neerupõletik, septilist seisundit) silma jõuda. Seda nimetatakse endogeenseks endoftalmiidiks.
• Silmahaiguste ravimised: Mõnede silmasisse antavate süstade (nt kortikosteroidide või VEGF-inhibiitorite süst) järel võib tekkida nakkuse risk.
• Nõrgenenud immuunsüsteem: Diabeet, vähiravi, HIV/AIDS või organtransplantatsiooni järel kasutatavad immuunpärssijad suurendavad nakkuste ohtu.

Endoftalmiidi kahtluse korral viib silmaarst (oftalmoloog) läbi kiire ja põhjaliku uuringu. Diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid:

1. Põhjalik silmavaatlus (oftalmoskoopia): Arst hindab silma eesosa, võrkkesta ja klaaskehast läbi laienenud pupilli. Hüüpopüoni või klaaskehases uduse vedeliku olemasolu on oluline märk.

2. Silma ultraleu (B-skaneerimine): Kui põletiku tõttu on silma läbipaistvus halvenenud, võimaldab ultraleu hinnata silma tagumisi osi (võrkket, klaaskehast), et tuvastada pusikogusid või võrkkesta kahjustusi.

3. Eeskoja punktsioon ja puse proovi võtmine: See on kuldstandard diagnostikas. Steriilselt võetakse pisike proov pussist vedelikust silma eesossast või klaaskehaste. Proovi saadetakse mikroobioloogilisse laborisse, kus tehakse:

• Bakterikülv: Et tuvastada baktereid ja määrata nende tundlikkus antibiootikumidele.
• Seenekülv: Kui kahtlustatakse seeneinfektsiooni.
• PCR-test: Kiirem meetod mikroobide DNA tuvastamiseks.

4. Vereproovid: Üldiste nakkusmärkide (valged verelibled, CRP) ja võimalike süsteemsete nakkusallikate väljaselgitamiseks.

Endoftalmiidi ravi algab kiirelt ja on intensiivne, et peatada nakkuse levikut ning säilitada nägemine. Ravi viiakse läbi haiglatingimustes ja see koosneb tavaliselt kahest komponendist:

1. Antimikroobne ravim:

• Sisemised antibiootikumid või seeneravimid: Peamiseks ravimeetodiks on ravimi otse sisseviimine silma klaaskehastesse (intravitreaalne süst). See tagab kohese kõrge ravimi kontsentratsiooni nakkuskollet. Süsti tüüp sõltub kahtlustatavast mikroobist (nt vankomütsiin + tseftasidiim bakteriaalse nakkuse korral).
• Süsteemsed antibiootikumid: Raskel juhul või vereringe kaudu tekkinud (endogeense) endoftalmiidi korral määratakse ka antibiootikume veeni või suukaudselt.

2. Põletikuvastane ravi:

• Kortikosteroidid: Pärast antimikroobse ravi algust võidakse silma sisse süstida ka steroide (nt deksametason), et vähendada põletikust põhjustatud kudede kahjustust ja parandada lõpptulemust.

3. Kirurgiline sekkumine:

• Vitrektoomia: Kui põletik on väga ulatuslik või ravi ei anna kiiret tulemust, võib olla vajalik operatsioon, mille käigus eemaldatakse infekteerunud klaaskehase vedelik ja pused ning asendatakse see selge vedelikuga. See võimaldab paremat põletikuallika dreeni ja annab mikroobidele otsesemat juurdepääsu ravimitele.

Endoftalmiit on silmaeriline hädaolukord, mis nõuab KOHELAST arstiabi. Ärge oodake järgmise päevani. Pöörduge EMOsse või otse silmaarsti juurde, kui teil on silmaoperatsiooni, silmavigastuse või süsteemse nakkuse (nt veremürgitus) järel mõni järgmistest sümptomitest:

• Äge või oluliselt süvenev silmavalu.
• Järsk nägemise halvenemine mõne tunni või päeva jooksul.
• Silmast erituva vedeliku punasuse järsk teke või süvenemine.
• Valge või kollakas aine kogunemine silma värvi osa (vikerkae kest) all (hüüpopüoni märk).

Isegi kui teil on vaid üks neist märke, on parem olla ettevaatlik ja lasta end kiiresti üle vaadata. Iga tund loeb nägemise säilitamisel.