Emakakaela vähk
Kirjeldus
Emakakaela vähk on emakakaela rakuhäire, mis areneb emakakaela limaskestade rakketest. See on üks levinumaid naiste pahaloomulisi kasvajaid maailmas, kuid seda saab tõhusalt ära hoida korrapäraste uuringute ja vaktsineerimisega. Oluline on mõista selle haiguse varaseid märke ja riskitegureid.
Emakakaela vähk (meditsiinilises kirjanduses ka cervix carcinoma) on pahaloomuline kasvaja, mis tekib emakakaela alumises osas, emaka ja tupe vahelises üleminekukohas. Haigus algab tavaliselt emakakaela limaskesta eelkäsnistest muutustest (düsplasiatest), mis võivad aja jooksul muutuda vähirakuks. See protsess võib kesta mitu aastat, andes võimaluse haiguse varaseks avastamiseks ja ennetamiseks. Põhiliseks põhjuseks on inimese papilloomiviiruse (HPV) pikaajaline infektsioon.
- Haiguse varastes staadiumites sümptomeid sageli ei ole.
- Ebanormaalne vaginaalne verejooks, eriti pärast suguühet, vaheajal või menopausi järel.
- Veevõitu, lõhnav või verine vaginaalne eritis.
- Vaagnaluu piirkonnas pidev või hoogne valu.
- Suguühte ajal valu.
- Kuseerituse probleemid või verega kuse (kui kasvaja on levinud lähialustesse elunditesse).
- Jalade turse või valu (lümfivoogude häire tõttu).
- Kaalulangus, väsimus ja isutuus (tavalised üldistunud vähile omased märgid).
Peamiseks põhjuseks on kõrge riskiga inimese papilloomiviiruse (HPV) tüvede pikaajaline nakkus. Teised olulised riskitegurid hõlmavad: nõrgenenud immuunsüsteemi (nt HIV-iga seotud), suitsetamist, varast seksuaalse aktiivsuse algust, paljude seksuaalpartnerite olemasolu, teiste suguhaiguste anamneesi ja pikaajalist kontratseptsetablettide tarvitamist. Lisaks suurendab riski vanema sugulase (nt ema või õe) emakakaela vähk.
Emakakaela vähk avastatakse sageli rutiinsel emakakaela kõrvsõeluuringul (Pap test). Kui tulemus on ebanormaalne, tehakse täpsem uuring – kolposkoopia, mille käigus uuritakse emakakaela suurendatult. Kahtluse korral võetakse biopsia (kohatükk), mida analüüsitakse patoloogilise anatoomia laboris. Vähk diagnoosimisel tehakse täiendavaid uuringuid haiguse leviku määramiseks (stadium): ultraheli, arvutitomograafia (CT), magnetresonantstomograafia (MRT) või positronemisioonitomograafia (PET). Samuti võidakse teha HPV-DNA test, et tuvastada kõrge riskiga viirustüvesid.
Ravi sõltub haiguse levikust (staadiumist), patsiendi vanusest ja üldisest terviseseisundist. Varajastes staadiumites (0 ja I) on peamine ravi meetod operatsioon: konisatsioon (haige koe eemaldamine koonuse kujul) või hüsterektoomia (emaika eemaldamine). Lisanduvad lümfisõlmede eemaldamine. Edasiste staadiumite (II-IV) korral kasutatakse sageli kombineeritud ravi: radioterapiat (kiiritusravi) koos keemoterapiaga. Mõnel juhul rakendatakse sihtravimeid (target therapy) või immuunravi. Oluline on ka ravijärgne jälgimine ja toetav ravi (valu- ja sümptomite leevendamine).
Konsulteerige kiiresti günekoloogi või perearstiga, kui teil on: ebanormaalsed vaginaalsed verejooksud (eriti pärast suguühet või menopausi järel), püsivalt ebanormaalne või lõhnav vaginaalne eritis, vaagnaluu/alakohtade pidev valu või suguühte ajal tekkiv valu. Ärge oodake järgmist rutiinuuringut! Oluline on osaleda soovitatud sõeluuringutel (nt emakakaela kõrvsõeluuring), sest need on mõeldud just haiguse varaseks, sümptomiteta faasis avastamiseks. Kui teil on mingeid riskitegureid (nt HPV-nakkuse anamnees), peaksite olema eriti tähelepanelik ja konsulteerima arstiga ravijärgse plaani kohta.