Ehinokokoos (Echinococcosis)

Ehinokokoos on zoonootiline haigus, mida põhjustavad litsentslad (lintussid) Echinococcus granulosus (põhjustab tsüstilist ehinokokkoosi) ja Echinococcus multilocularis (põhjustab alveolaarset ehinokokkoosi). Inimene nakkub juhuslik vaheperemees, neelates parasiidi munad, mis leiavad teed toidu või veega, mis on saastunud nakatunud loomade (nt koerte, huntide) väljaheitega. Munadest kooruvad litsentsi seemned tungivad sooltest vereringesse ja kanduvad verre, enamasti kuhjudes maksa või kopsudesse. Seal moodustuvad aeglaselt kasvavad tsüstid või pseudotsüstid, mis suruvad ümbruses asuvaid kudesid ja kahjustavad elundeid. Tsüst võib olla üksik või mitu, ning see võib olla täis vedelikku, litsentse ja poegunusi. Haigus võib olla asümptomaatiline aastaid, kuid tsüsti kasv või rebend võib põhjustada tõsiseid tüsistusi.

Põhipõhjus on kokkupuude Echinococcus parasiidi munadega. Nakatumine toimub suu kaudu. Peamised riskitegurid on:

• Kokkupuude loomadega: Eriti koduloomade (koerad, kitsed, lambad) või metsikute kiskjatega (hundid, rebased), kes on parasiidi lõppperemehed. Munad väljutatakse väljaheitega ja võivad kinnituda nende karvadesse.
• Saastunud toit või vesi: Koorviljade, marjade, roheliste või joogivee söömine/joomine, mis on saastunud munadega.
• Geograafiline levik: Haigus on sagedasem põllumajanduspiirkondades ja loomakasvatuspiirkondades (Kesk- ja Lõuna-Ameerika, Ida-Euroopa, Aasia, Aafrika). Alveolaarne vorm on levinum Põhja-Kesk-Euroopas, Kanadas ja Aasias.
• Kokkupuude muljaga: Mängimine või töötamine saastunud muljas (nt aednikud, põllumehed, jahimehed).
• Hügieenipuudused: Puudulik käte pesemine pärast kokkupuudet loomadega või mullaga.

Ehinokokoosi tuvastamine põhineb kliinilisel kahtlusel, pildiuuringutel ja seroloogilistel testidel. Diagnoosi kinnitamiseks on oluline välistada teised tsüstilised moodustised.

• Pildiuuringud:
• Kõhuultraheli (ultrahel): Esmane meetod maksatsüstide avastamiseks. Võimaldab hinnata tsüsti suurust, asendit ja struktuuri.
• Arvutitomograafia (CT) või Magnetresonantstomograafia (MRT): Annab täpsema pildi tsüsti asukohast, suurusest ja suhtest teiste elunditega. Eriti oluline alveolaarse vormi ja keerukate asukohtade (aju, kopsud) hindamisel.
• Seroloogilised testid: Vereanalüüs antikehade (nt ELISA, Western blot) tuvastamiseks parasiidi vastu. Tulemus võib olla negatiivne varajases staadiumis või teatud tsüstide tüüpide puhul.
• Muud laboratoorseid uuringud: Vereanalüüs võib näidata eosinofiilia (valgete vereliblede tõus), põletikunäitajate tõusu (CRP) või maksatalitluse häireid.
• Aspiratsioon või biopsia: Tsüstivedeliku või koe punktioon tehakse harva, kuna oht rebendi ja anafülaktilise šoki tõttu. Rakendatakse vaid juhul, kui muud meetodid ei ole piisavad või operatsiooni eel.

Ravi valik sõltub haiguse vormist, tsüsti suurusest, asukohast, patsiendi terviseseisundist ja võimalikest tüsistustest. Sageli kombineeritakse mitmeid meetodeid.

• Läktsiooniline ravi (operatsioon): Kuldne standard suurte, sümptomaatiliste või ohtlike asukohtade tsüstide puhul. Eesmärk on tsüsti täielik eemaldamine koos kihnuga (peritsüst), et vältida uuenemist. Kasutatakse nii avatud kui ka lapatroopilisi meetodeid. Enne operatsiooni võib määrata parasiitidevastaseid ravimeid, et vähendada tsüsti suurust ja rebendiohtu.
• Parasiitidevastane ravimravi:
• Albendasool on peamine ravim, mida kasutatakse nii enne ja pärast operatsiooni kui ka operatsioonile mittekuuluvate patsientide puhul. See aeglustab või peatab tsüstide kasvu ja vähendab nende elujõulisust. Alveolaarse vormi puhul võib vaja minna pikaajalist (aastatepikkust) ravi.
• Mepakriini võidakse kasutada täiendavana.
• PAIR-protseduuri: See on invasiivne meetod, mis hõlmab tsüsti punktsiooni (P), aspiratsiooni (A), inaktiveerimist (I) ja taasaspiratsiooni (R). Seda kasutatakse teatud tüüpi maksatsüstide puhul, mida ei saa opereerida. Tsüsti sisse viiakse skleroseeriv aine (nt 95% etanool või soolalahus).
• Järelvalve: Pärast ravi on vajalik pikaajaline (kuni 10 aastat) järelvalve ultraheli ja seroloogiliste testidega, et jälgida uuenemise võimalust.

Konsulteerige arstiga, kui teil on püsivad sümptomid, mis viitavad maksa- või kopsukahjustusele, eriti kui olete viibinud haigusega seotud piirkondades või olnud kokkupuutes riskiteguritega.

Koheselt meditsiinilist abi vajavad olukorrad ("punased lipud"):

• Järsk ja tugev kõhu- või rinnaluuvalu.
• Õhkpuuduse rasked hoogud või verise röga köhimine.
• Kollaseks muutumine (kollatõbi) või väga tumedast uriinist.
• Kõrge palavik, külmavärinad ja šoki sümptomid (nõrkus, higistamine, kehatemperatuuri alanemine) – need võivad viidata tsüsti rebendile või infektsioonile.
• Äkilised neuroloogilised häired (näiteks löögid, jäigastumine, kõnehäired) – võib viidata ajustsüstile.