Disfagia

Disfagia on seisund, kus toidu või vedeliku liikumine suust mao suunas on häiritud. Neelamine on keerukas protsess, mis nõuab paljude lihaste ja närvide täpset koostööd. Häire võib tekkida neelamise erinevates faasides: suu-eelses faasis (planeerimine), suus (toidu närimine ja kokku pressimine), neelu faasis (kiire refleksne toidu edasilükkamine söögitorusse) või söögitoru faasis (toidu transporteerimine maosse). Sõltuvalt põhjusest võib disfagia puudutada suuõõnsust, neelu või söögitoru. See võib olla ajutine (nagu valu kurgupõletiku korral) või progresseeruv krooniline häire, mis nõuab pidevat haldamist.

Disfagia põhjused jagunevad laias laastus kahte kategooriasse: orofaarüngeaalne (suu ja neelu) ning esofaagne (söögitoru). Orofaaüngealset disfagiat põhjustavad sageli neuroloogilised kahjustused (nt insult, Parkinsoni tõbi, multiple skleroos, müastenia gravis, Alzheimeri tõbi), lihasehaigused või pea- ja kaelapiirkonna traumad. Esofaagnet disfagiat põhjustavad enamasti mehaanilised takistused söögitorus (nt vähkkasvajad, söögitoru kitsendus (stenoos) põletiku või refluksi tagajärjel, eosinofiilne esofagiit) või söögitoru liigutushäired (nt akalasia, diffuusne spasm). Peamisteks riskiteguriteks on vanus (eakad), neuroloogilised haigused, päritolu pea- ja kaelavähk, gastroösofageaalne refluks (GERD) ning teatud ravimid, mis kuivendavad suud või mõjutad aju tööd.

Disfagia diagnostika algab põhjaliku anamneesi ja füüsikalise uuringuga, kus arst hindab suuõõne, neelu ja närvisüsteemi funktsiooni. Seejärel võidakse kasutada spetsiaalseid uuringuid. Kuldstandardiks peetakse videofluorooskoopilist neelamisuuringut (VFSS), kus patsient neelab baariumiga segatud toitu ja protsessi jälgitakse reaalajas röntgeniga. Teine võtmetehnika on fibrooptiline endoskoopiline neelamishindamine (FEES), kus peenikast toru viiakse nina kaudu neelu, et hinnata neelamist otse. Söögitoru funktsiooni hindamiseks kasutatakse manomeetriat (surve mõõtmist). Struktuurseid muutusi avastamiseks tehakse ülemise seedetrakti endoskoopiat, baarium-neelamis-uuringut või kuvamis meetodeid nagu arvutitomograafia (CT) või magnetresonantstomograafia (MRI).

Ravi sõltub täielikult disfagia põhjusest ja raskusastmest. Terapeutilised meetodid hõlmavad: 1) Dieedi- ja toitumisadapteerimist: toidu tekstuuri muutmine (pehme, pürees, paksendatud vedelikud), erilised söömistehnikad (väikesed tõukud, pea kaldenurga muutmine). 2) Neelamisteraapiat: spetsiaalsed harjutused lihaste tugevdamiseks ja koordineerimiseks, kompensatoorsed strateegiad. 3) Farmakoloogilist ravi: happesuse vähendajad refluksi korral, kortikosteroidid eosinofiilse esofagiidi korral, ravimid lihase tonuse parandamiseks. 4) Invasiivseid protseduure: endoskoopiline laiendus või stentimine takistuse korral, botoxi süst akalasiasse, kirurgiline sekkumis kasvaja eemaldamiseks või söögitoru korrigeerimiseks. Raskel alatoitumise korral võib olla vajalik toitmine nasogastraalse toru või perkutaanse endoskoopilise gastrostoomia (PEG) kaudu.

Konsulteerige kindlasti arstiga, kui neelamisraskused on püsivad, halvenevad või on kaasnenud ühega järgmistest märkidest: soovimatu ja kiire kaalulangus, korduv köha või lämbumine söömisel, tihedad kopsupõletikud või valu rindkere keskel, võimetus neelada vedelikke, mis põhjustab dehüdratsiooni. VÕTA KOHE ÜHENDUST ERIABI või sõidukiga kiirabiga (112), kui oled täielikult ummikus (ei suuda neelata isegi oma sülge), sul on äge hingamisraskus või sinine nahk – need võivad olla märgid täielikust teekindlust või aspiratsioonist, mis on eluohtlikud.