Diabeetiline neuropaatia
Kirjeldus
Diabeetiline neuropaatia on diabeediga kaasnev käärsohaigus, mis kahjustab närveid. See on üks levinumaid diabeedi hiliskomplikatsioone, mis võib põhjustada valusid, tuimust ja muid närvimürgistusega seotud sümptomeid. Õigeaegne tuvastamine ja ravi on olulised elukvaliteedi säilitamiseks ja tüsistuste vältimiseks.
Diabeetiline neuropaatia on pikaajalise või halvasti kontrollitava diabeedi tüsistus, mille puhul kõrge veresuhkru tase kahjustab närvikiude ja nende toiteveresooni. See kahjustus võib esineda kogu kehas, kuid kõige sagedamini mõjutab see perifeerseid närve, mis on vastutavad tunnete ja liigutuste edastamise eest kätes ja jalgades, ning autonoomseid närve, mis reguleerivad siseorganite (nagu süda, seede- ja uriinitee) tööd. Kahjustus võib olla progresseeruv ja pöördumatu, mistõttu oluline on keskenduda ennetamisele ja varajasele sekkumisele.
- Põletav, nõelav või lõikav valu jalgades ja/või kätes, mis on sageli öösel hullem
- Tuimus, surinatunne või nõelumine (nagu 'nõelad ja nõelad')
- Liigeste valu või liikumisvalmiduse vähenemine
- Tundlikkuse vähenemine kuumuse, külma või valu suhtes
- Lihasenõrkus, mis võib põhjustada kõnnaku muutusi või tasakaaluhäireid
- Seedeprobleemid: puhitus, kõhukinnisus, diarröa, neelamishäired
- Uriinieritushäired: kusepaisu täielik tühjenemine, uriinijooks või infektsioonid
- Südame-veresoonkonna sümptomid: südame löögisageduse muutused, äkiline vererõhu langus püstiseisul (ortostaatiline hüpotensioon)
- Suguelundite häired: erektioonihäired, vaginaalkuivus
- Higistamise muutused: liigne või ebapiisav higistamine
Peamiseks põhjuseks on krooniline kõrge veresuhkru tase (hüperglükeemia), mis kahjustab närvikiudude seinad ja neid toitvaid kapillaare. See kahjustab nii närvikiude endi struktuuri kui ka signaali edastamise võimet. Olulised riskitegurid hõlmavad: pikka kestnud diabeeti (eriti halvasti kontrollitav); kõrget vererõhku (hüpertensioon); kõrget verelipide (kolesterooli) taset; ülekaalulisust; suitsetamist; liialset alkoholi tarbimist; ja geneetilist eelsoodumust. Vanus on samuti tegur, sest risk suureneb ajaga.
Diagnoos põhineb põhjalikul anamneesil (sh sümptomite kirjeldus ja diabeedi ajalugu) ja füüsilisel neuroloogilisel uuringul, mille käigus arst hindab refleksi, tundlikkuse (puudetundlikkus monofilamendiga), jõu ja tasakaalu. Kindlakstegemiseks võidakse kasutada eritüübilisi teste: *Elektromüograafia (EMG) ja juhtekiirus* mõõdab närvikiudude elektrilist aktiivsust ja signaali levimiskiirust. *Veretestid* hõlmavad HbA1c (pikaajalise veresuhkru kontrolli näitaja), vitamiini B12 ja kilpnäärme talitluse kontrolli. *Südame sageduse muutlikkuse test* võib näidata autonoomset närvikahjustust. *Jalapõhja inspektsioon* on kriitiline haavade või infektsioonimärkide avastamiseks.
Diabeetilise neuropaatia ravi on sümptomite leevendamisele suunatud, kuid aluseks on põhipõhjuse, st diabeedi, kontroll. Raviplaan sisaldab: Veresuhkru optimeerimist: eesmärk on saavutada ja säilitada sihtväärused HbA1c tasemed läbi dieedi, regulaarse füüsilise tegevuse, suitsetamisest loobumise ja ravimite (insuliin või suukaudsed diabeediravimad). Valu leevendamine: neuropaatilise valu raviks kasutatakse spetsiaalseid ravimeid, nagu mõned antidepressandid (nt duloksetiin), antikonvulsandid (nt pregabaliin, gabapentiin) või kohalikke kreeme (nt kapsatsiin). Tavalised valuvaigistid (nt ibuprofeen) on sageli ebaefektiivsed. Füsioteraapia ja ergoteraapia: aitavad säilitada lihasjõudu, tasakaalu ja vähendada langemisrisk. Autonoomsete sümptomite ravi: sõltub konkreetsest organist, võib hõlmata seedehäirete, vererõhu või uriinierituse spetsiifilist ravimite või elustiilimuutustega ravi. Regulaarne jalgade hooldus: igapäevane inspektsioon haavade või lõhkete ennetamiseks ja kiireks sekkumiseks.
Diabeediga patsiendil on oluline teada oma keha ja sümptomeid. Konsulteerige arstiga KOHE, kui märkate mõnda järgmist: püsivat põletavat, nõelavat või tuimustunnet jalgades või kätes; muutusi kõnnus või tasakaalus; haavandeid, lõhke, punetust või infektsioonimärke (eriti jalgadel), mis ei parane kiiresti; seedeprobleeme või uriinieritushäireid; või äkilist südame löögisageduse või vererõhu muutust. Vajadus kiireks meditsiiniliseks abiks (kiirabi): kui haav või mädanik jalal muutub sügavaks, punetab, paistetab või tekkib kõrge palavik – see võib viidata ohtlikule infektsioonile. Samuti, kui vererõhu järsk langus põhjustab pearinglust või minestamist.