Askaridioos

Askaridioos on parasitaarne haigus, mida põhjustab ümarussi Ascaris lumbricoides (tavaline ümaruss) infektsioon. See on üks levinumaid inimese helmintoosi, eriti piirkondades, kus on halb sanitaaria. Täiskasvanud ussid elutsevad peamiselt inimese peensooles. Nende elutsükkel algub muna neelamisest, mis vabaneb väljaheidetega. Maos ja sooles kooruvad vastsed, mis seejärel läbivad kehas keeruka migratsiooni: nad tungivad soole seina, jõuavad vereringesse, liiguvad kopsudesse, köhitatakse üles ja neelatakse uuesti, lõpuks jõudes peensoolesse, kus nad kasvavad täiskasvanuks. See protsess võib põhjustada kahjustusi nii kopsudes, maksas kui ka soolestikus.

Askaridioosi ainsaks põhjuseks on Ascaris lumbricoides muna neelamine. Munad väljuvad nakatanud inimese väljaheidetega ja võivad keskkonnas, eriti soojas ja niiskes pinnases, püsida infektiivsena aastaid. Peamised nakatumisteed on:

• Fekaal-oraalne tee: Nakatumine toimub saastunud pinnase, vee või toidu (nt pesemata köögiviljad, puuviljad) kaudu, mis sisaldab infektiivseid usside mune.
• Otsene kokkupuude saastunud pinnasega: See on tavaline laste puhul, kes mängivad maas ja panevad seejärel käed suhu.

Peamised riskitegurid on:

• Elamine või reisimine piirkondadesse, kus on levinud halb sanitaaria ja soe, niiske kliima (nt paljud troopilised ja subtroopilised piirkonnad).
• Ebapiisav kätehügieen, eriti enne sööki ja pärast tualetti.
• Kasutamine inimheitmeid väetisena põllumajanduses.
• Joomine või toidu puhastamine saastunud veega.
• Vanus: lapsed alla 10 aasta on kõige tundlikumad raskema nakatumise suhtes.

Askaridioosi diagnoos põhineb anamneesil, kliinilisel uurimisel ja laboratoorseil testidel.

1. Anamnees ja kliiniline uuring: Arst küsib sümptomite kohta, reisiajalugu ja elutingimusi. Füüsilise uuringu ajal võib tunda kõhu valulikkust.

2. Roe uuring (parasitoloogiline uuring): See on kuldstandard diagnoosimiseks. Väljaheite proovist otsitakse mikroskoobi all usside mune. Mõnikord võib vaja minna mitut proovi, kuna munade eritumine võib olla ebaühtlane.

3. Veretestid: Üldises vereanalüüsis võib esineda eosinofiilia (valgete vereliblede eosinofiilide tõus), mis viitab parasiitsele infektsioonile. Spetsiifilised seroloogilised testid (Antikehade testid) kasutatakse harvem.

4. Kujutlusdiagnostika:

• Rindkere röntgen: Võib näidata iseärasustusi kopsudes vastsete migratsiooni ajal.
• Kõhu ultraheli või arvutitomograafia (KT): Kasutatakse raskete tüsistuste (nagu soole ummistus, usside kogunemine soolte sisse) tuvastamiseks. Need võivad näidata täiskasvanud usside olemasolu seedekanalis.

Askaridioosi ravi on enamasti lihtne ja tõhus, põhinedes antiparasiitsetel (antihelmintsetel) ravimitel.

• Medikamentoosne ravi: Enamikul juhtudel piisab ühekordsest ravimi annusest. Levinumad preparaadid on:
• Albendasool või Mebendasool: Need on esmavalik ravimid, mis hävitavad usse.
• Pürantelpamoaat: Teine tõhus valik.

Ravimite võtmise järel võivad ussid erituda väljaheidetega. Pereliikmeid, eriti sama majapidamise lapsi, soovitatakse sageli ravida samaaegselt.

• Kirurgiline ravi: See on vajalik harvadel juhtudel raskete tüsistuste korral, nagu:
• Äge soole ummistus, mida põhjustab usside kerge.
• Põletik seedekanalis või maksas.
• Usi teede ummistus (nagu sapp- või kusepõieteed).
• Tugiravi: Sümptomaatiline ravi palaviku, valude või iivelduse leevendamiseks.
• Ennetamine ja jälgimine: Pärast ravi on oluline hoolitseda hea isikliku hügieeni eest, et vältida uut nakatumist. Kontroll-uuring roe analüüsiga võib olla soovitatav mõne kuu pärast, et kontrollida ravi tulemuslikkust.

Pöörduge arsti poole, kui teil või teie lapsel on järgmised sümptomid, eriti kui olete viibinud piirkonnas, kus askaridioos on sage:

• Püsiv või korduv kõhuvalu, iiveldus, oksendamine või kõhulahtisus.
• RED FLAGS - vajadus KIIREKS meditsiiniliseks abiks:
• Äge, talumatu kõhuvalu.
• Oksendamine, mis sisaldab usse või on roheline/värviroheline.
• Väljaheited, milles on näha usse.
• Kõhu üldine paisumine ja kõvadus.
• Kõrge palavik koos kõhuvaluga.
• Rasked hingamisraskused või sinakas nahavärvus.

Need sümptomid võivad viidata eluohtlikele tüsistustele, mis vajavad kohest haiglaravi.