Artroos
Kirjeldus
Artroos on krooniline haigus, mis põhjustab liigeste kõhna kudede, eelkõige kõhride, lagunemist. See on üks levinumaid liigestehaigusi, mis viib sageli valu, jäikuse ja liikumispiiranguteni. Õigeaegne tuvastamine ja tervislik elustiil võivad märkimisväärselt aeglustada haiguse kulgu ja parandada elukvaliteeti.
Artroos on degeneratiivne liigeshaigus, mida iseloomustab liigese kõhre aeglane, kuid pidev kulunemine ning luukasvude (osteofiitide) teke. Terve liiges on kaetud sile ja elastse kõhrega, mis võimaldab luudel hõlpsalt üksteise suhtes libiseda ja amortiseerib koormust. Artroosi korral see kõhr hõõrdumise, pideva koormuse või põletikuliste protsesside tõttu õheneb, praguneb ja kaob lõpuks täielikult. Selle tulemusena hakkavad liikumisel luud otseselt kokku puutuma, põhjustades valu, jäikust ja põletikku. Haigus mõjutab kõige sagedamini põlvi, puusi, sõrmi ja selga.
- Liigese jäikus hommikuti või pikka aega istumise järel (kuni 30 minutit).
- Lihtsate liigutuste tegemisel tekkinud kerge valu või ebamugavustunne.
- Kuulmine või kriuksumine liigutamise ajal (krepatatsioon).
- Püsiv ja süvenev valu liigutamisel või koormuse ajal, mis võib hiljem esineda ka puhkeolekus.
- Liigese piirkonna turse ja tundlikkus.
- Liikuvuse märgatav piiratus, mis raskendab igapäevaseid tegevusi (nt tõusmine toolist, trepist üles minek).
- Liigese deformatsioon või muutunud välimus (nt sõrmedel sõlmed).
- Lihaste nõrgenemine ümber kahjustunud liigese.
Artroosi peamiseks põhjuseks peetakse liigese mehaanilise kulumise ja taastumisprotsesside tasakaalustamatust. Kindlaid põhjusi ei ole, kuid on tuvastatud olulisi riskitegureid. Vanus on suurim riskitegur – kõhride taastumisvõime väheneb aja jooksul. Ülekaal koormab eriti põlve- ja puusaliigeseid. Geneetika mängib rolli – peres esinev artroos suurendab riski. Endised liigesevigastused (nt sidemete rebendid, murrud) või korduvad liigeste ülekoormused (nt teatud ametialad). Mõned kaasasündinud või omandatud liigeseanomaaliad (nt lamejalg). Naised on vanemates vanuserühmades haigestumisohtlikumad. Teised haigused nagu reumatoidartriit või metaboolsed häired võivad kiirendada artroosi teket.
Artroosi diagnoos põhineb peamiselt anamneesil (patsiendi kaebused) ja füüsilisel uuringul. Arst hindab liigese valulikkust, liikuvust, turseid ja deformatsioone. Oluline on röntgenuuring (röntgen), mis näitab iseloomulikke muutusi: liigeseõõne kitsenemist (kõhre õhenemise tõttu), osteofiite (luukasvud) ja luutiheduse muutusi (subkondraalset skleroos). Varajaseks tuvastamiseks või teiste haiguste välistamiseks võidakse kasutada magneettresonantstomograafiat (MRI), mis näitab pehmet kude – kõhret, meniskeid ja sidemeid. Verianalüüsid ei ole artroosi jaoks iseloomulikud, kuid neid tehakse sagedasti, et eristada seda põletikulistest liigeshaigustest nagu reumatoidartriit.
Artroosi ravi on suunatud sümptomite leevendamisele, liikuvuse säilitamisele ja haiguse edasise kulgu aeglustamisele. Ravil on mitu komponenti. Mittefarmakoloogiline ravi on aluseks: kaalu alandamine koormuse vähendamiseks, regulaarne madala intensiivsusega füüsiline tegevus (ujumine, jalgratas, jõutreening) lihaste tugevdamiseks, füsioteraapia ja ergoterapia. Valu leevendamiseks kasutatakse valuvaigisteid, paratsetamoili ja mittesteroidsed põletikuvastaseid ravimeid (NSAID). Raskematel juhtudel võidakse teha liigesesse kortikosteroidi või hüaluroonhappe süste. Kui konservatiivne ravi ei anna tulemust ja kannatamine on suur, kaalutakse kirurgilist sekkumist: artroskoopiat, osteotoomiat või liigeseprotesiidi paigaldamist (nt põlve- või puusaliigese asendamine).
On oluline mitte jätta püsivaid liigesevalusid tähelepanuta. Pöörduge arsti juurde, kui teil on järgmised sümptomid: liigesevalu, mis kestab kauem kui mitu nädalat ja ei leevene puhkeajal; hommikune jäikus, mis kestab üle poole tunni; märgatav liigese turse või muutunud kuju; valu ja jäikus, mis takistab teha igapäevaseid toiminguid nagu riietumine või kõndimine; järsk valuintensiivsuse tõus koos palaviku, külmavärinatega või liigese välimuse kiire muutumisega – need võivad viidata infektsioonile ja vajavad ERAKORRALIST arstiabi.