Akutne lümfoblastne leukeemia (ALL)
Kirjeldus
Akutne lümfoblastne leukeemia (ALL) on agressiivne vähktõbi, mis algab luuüdis ja mõjutab valgeid vereliblesid ehk lümfotsüüte. See on kiiresti arenev haigus, mis vajab kohest meditsiinilist sekkumist, kuid tänapäevaste ravimeetoditega on paljudel patsientidel hea tervistamise võimalus.
Akutne lümfoblastne leukeemia on luuüdi ja veresüsteemi vähk, mille puhul luuüdi toodab liiga palju küpsemata valgeid vereliblesid – lümfoblaseid. Need ebanormaalsed rakud paljunevad kiiresti ja hakkavad varsti üle ajama tervet luuüdi, takistades normaalsete punaste vereliblede, valgete vereliblede ja vereliistrite tootmist. ALL on kõige levinum laste vähk, kuid see võib esineda ka täiskasvanutel, kusjuures haigus kulgeb täiskasvanutel tavaliselt raskemini.
- Väsimus, nõrkus ja kahvatus (punaste vereliblede puudus).
- Sagedased infektsioonid ja palavik (tervete valgete vereliblede puudus).
- Kergesti tekkivad siniloomused ja verejooksud (nt igemete verejooks, ninaverejooks) (vereliistrite puudus).
- Luude- ja liigesevalud.
- Lümfisõlmede suurenemine (kaela, kaenlaaluste või ingvinaalpiirkonnas).
- Kõhuvalu või täisolekutunne, mis on põhjustatud maksa või põrna suurenemisest.
- Kaalulangus, isutus.
- Öine higistamine.
- Peavalud, oksendamine või nägemishäired (kui vähirakud on tunginud kesknärvisüsteemi).
ALL täpne põhjus on enamikul juhtudel teadmata. Arvatakse, et haigus algab ühe luuüdi raku DNA-s toimunud mutatsioonist, mis põhjustab raku kontrollimatu paljunemise. Teatud tegurid suurendavad riski: mõned kaasasündinud geneetilised häired (nagu Downi sündroom), esmane vähiravi kiiritus- või keemoterapiaga, kokkupuude kõrge doosiga ioniseeriva kiirgusega ja väga harva – pikaajaline kokkupuude teatud keemiliste ainetega (nt benseeniga). Enamikul ALL-iga patsientidel pole aga ühtegi selget riskitegurit tuvastatav.
ALL diagnoosimine algab tavaliselt vereproovi võtmise ja täisvereloo (vereüldanalüüs) analüüsimisega. Verd uurides võib leida ebanormaalselt väheseid tervet tüüpi vereliblesid ja võib ilmneda ebanormaalseid lümfoblaseid. Lõplikku diagnoosi kinnitab luuüdi punktsioon ja biopsia, mille käigus võetakse luuüdiproov ja analüüsitakse seda mikroskoobi all, et tuvastada vähirakud ning määrata nende täpne tüüp ja geneetilised omadused. Lisaks võidakse teha selgroovivedeliku uurimine (lumbaalpunktsioon), et kontrollida, kas haigus on levinud kesknärvisüsteemi, ning kujutistehingud (nt rindkere röntgen) ja täpsemad geneetilised testid.
ALL ravi on intensiivne ja pikk, enamasti mitme aasta kestev protsess, mis viiakse läbi spetsialiseeritud hematoloogia- ja onkoloogiakliinikus. Raviprotokollid koosnevad peamiselt keemoterapiast, mis jaguneb mitmeks faasiks: induktsiooniteraapia haiguse tagasitõrjumiseks, konsolideeriv teraapia ülejäänud vähirakkude hävitamiseks ja hooldusterapia pikaajaliseks tervistamise tagamiseks. Olenevalt riskist ja patsiendi vanusest võidakse kasutada ka siirdamist – kas luuüdi- või tüvirakkude siirdamist. Kui haigus on levinud kesknärvisüsteemi, antakse keemoterapiat otse selgroovikanalisse. Uuemad ravimeetodid hõlmavad ka sihtravimeid ja immunoterapiat (nt CAR-T-raku teraapia), mis on suunatud spetsiifiliste vähirakkude tunnustele.
On oluline konsulteerida kiiresti arstiga, kui teile või teie lapsel ilmnevad järgmised hoiatussümptomid, eriti kui need on püsivad või halvenevad: pidev ja üleliigne väsimus ning kahvatus; kõrge palavik ilma selge põhjuseta; korduvad või raskesti peatuvad verejooksud (nt ninaveritsus) või kergesti tekkivad siniloomused; luude valud; suurenenud lümfisõlmed või kõhuvalud, mis on seotud põrna või maksa suurenemisega. Need võivad olla teisi tervisehäireid viitavad märgid, kuid ALL kiire avastamine ja ravi algatanime on ravi edukuse jaoks kriitilise tähtsusega.