Proteoglukaanide uuring

Kirjeldav

Normaalsed väärtused

Proteoglukaanide normid
Üldine
Normivahemikud sõltuvad mõõdetava proteoglükaani tüübist, kasutatavast meetodist ja laborist. Üldjuhul esitatakse tulemused nanogrammides milliliitri kohta (ng/mL). Näidistüüp (nt liigesevedelik või veri) määrab ka võrdlusvahemikud.
Mehed
Erinevused soolis ei pruugi olla olulised kõigi markerite puhul, kuid testosteroon võib mõningaid tasemeid mõjutada. Täpseid väärtusi annab analüüsi teinud labor.
Naised
Mõned proteoglukaanid (nt lubjasklerosiini fragmendid) võivad olla seotud degeneratiivsete muutustega ja nende tase võib menopausi järel muutuda. Täpsed võrdlusvahemikud tuleb hankida laborist.

Näitaja kohta

Proteoglukaanide uuring on laboratoorset test, mille käigus määratakse kehavedelikes (nt liigesevedelikus, veres) leiduvate proteoglukaanide kontsentratsiooni või koostist. Proteoglukaanid on makromolekulaarsed ühendid, mis mängivad olulist rolli sidekoe terviklikkuses, liigeste amortisatsioonis ja rakkudevahelises suhtluses. Seda uuringut kasutatakse peamiselt reumatiliste haiguste, luu- ja liigesekahjustuste ning mõnede pärilike sidekoehäirete diagnostikamisel ja jälgimisel.

Funktsioon
  • Proteoglukaanid on glükoproteiinid, mis koosnevad valgust ja glükosaminoglükaanidest (nt kondrotüüinsulfaat, keratansulfaat).
  • Need annavad sidudele, nahale ja kõhrudele vastupidavust, elastsust ja vettpidavust.
  • Need toimivad määrdeainena liigestes ja on olulised rakkude kasvu ning diferentseerumise reguleerimisel.
Proteoglukaanide tüübid uuringus
  • Lubjasklerosiini (aggrekaan) – peamine kõhruproteoglukaan.
  • Dekoriin ja biglükaan – levinud sidekoes ja nahas.
  • Sündekaan – leidub rakumembraanides ja mõjutab rakkude kinnitumist.
  • Nende taset mõõdetakse sageli liigesevedelikus või vereseerumis.
Protseduur
  • Proovi võtmine: Enamasti võetakse veriproov küünlahambast või liigesevedelik punktsiooni teel.
  • Transport ja analüüs: Proov saadetakse spetsiaalses mahutis laborisse, kus proteoglükaane määratakse immunoensüümmeetodil (ELISA) või kromatograafia abil.
  • Tulemused: Tulemused on tavaliselt saadaval mõne päeva jooksul.
Mida teha enne uuringut?
  • Enamikul juhtudel pole vaja erilist ettevalmistust (nt paastumist).
  • Oluline on teavitada arsti võetavatest ravimitest (eriti glükokortikoididest või NSAID-idest), kuna need võivad tulemust mõjutada.
  • Liigese punktsiooni korral võidakse soovitada vältida raskeid koormusi mõneks päevaks võetud liigesel.
Reumatilised ja degeneratiivsed haigused
  • Artroos (liigesekulumishaigus) – kõhru lagunemise tõttu vabaneb rohkem proteoglükaani fragmente liigesevedelikku.
  • Reumatoidartriit – põletikuline protsess suurendab sidekoe lagunemist.
  • Ankülosiva spondüliit või psoriaatiline artriit.
Traumad ja muud seisundid
  • Liigesetrauma või kõhrukahjustus (nt meniskuse rebend).
  • Süstemaatne erütematoosne luupus (SLE) või skleroderma.
  • Mõned pärilikud sidekoehäired (nt Ehlers-Danlosi sündroomi teatud tüübid).
Sünteesi vähenemine või häired
  • Vanusega seotud kõhru kvaliteedi langus ja proteoglukaanide sünteesi aeglustumine.
  • Mõned harvad pärilikud ensüümipuudulikkused (nt mukopolisahharidoosid), kus proteoglukaanide lagunemine on häiritud, kuid tasemed võivad olla erinevad.
Muud tegurid
  • Pikaajaline glükokortikoidravi võib pidurdada proteoglukaanide sünteesi.
  • Tõsine alatoitlus või vitamiinipuudulikkused (nt C-vitamiini defitsiit).
Peamised meditsiinilised olukorrad
  • Krooniliste liigesevalu, jäikuse või paistetuse põhjuse selgitamine.
  • Artroosi või reumatoidartriidi diagnostika ja haiguse kulgu jälgimine.
  • Kahtlus pärilike sidekoehäirete (nt mukopolysaccharidoos) suhtes.
  • Liigesetrauma või -kahjustuse (nt kõhrulöögi) hindamine.
Millised spetsialistid käsivad uuringut?
  • Reumatoloog
  • Ortopeed
  • Sportmeditsiini arst