Proteoglukaanide uuring

Kirjeldav

Normaalsed väärtused

Proteoglukaanide normid

Üldine

Normivahemikud sõltuvad mõõdetava proteoglükaani tüübist, kasutatavast meetodist ja laborist. Üldjuhul esitatakse tulemused nanogrammides milliliitri kohta (ng/mL). Näidistüüp (nt liigesevedelik või veri) määrab ka võrdlusvahemikud.

Mehed

Erinevused soolis ei pruugi olla olulised kõigi markerite puhul, kuid testosteroon võib mõningaid tasemeid mõjutada. Täpseid väärtusi annab analüüsi teinud labor.

Naised

Mõned proteoglukaanid (nt lubjasklerosiini fragmendid) võivad olla seotud degeneratiivsete muutustega ja nende tase võib menopausi järel muutuda. Täpsed võrdlusvahemikud tuleb hankida laborist.

Näitaja kohta

Proteoglukaanide uuring on laboratoorset test, mille käigus määratakse kehavedelikes (nt liigesevedelikus, veres) leiduvate proteoglukaanide kontsentratsiooni või koostist. Proteoglukaanid on makromolekulaarsed ühendid, mis mängivad olulist rolli sidekoe terviklikkuses, liigeste amortisatsioonis ja rakkudevahelises suhtluses. Seda uuringut kasutatakse peamiselt reumatiliste haiguste, luu- ja liigesekahjustuste ning mõnede pärilike sidekoehäirete diagnostikamisel ja jälgimisel.

Mis on proteoglukaanide uuring?

Funktsioon

Proteoglukaanid on glükoproteiinid, mis koosnevad valgust ja glükosaminoglükaanidest (nt kondrotüüinsulfaat, keratansulfaat).
Need annavad sidudele, nahale ja kõhrudele vastupidavust, elastsust ja vettpidavust.
Need toimivad määrdeainena liigestes ja on olulised rakkude kasvu ning diferentseerumise reguleerimisel.

Proteoglukaanide tüübid uuringus

Lubjasklerosiini (aggrekaan) – peamine kõhruproteoglukaan.
Dekoriin ja biglükaan – levinud sidekoes ja nahas.
Sündekaan – leidub rakumembraanides ja mõjutab rakkude kinnitumist.
Nende taset mõõdetakse sageli liigesevedelikus või vereseerumis.

Ettevalmistus uuringuks

Protseduur

Proovi võtmine: Enamasti võetakse veriproov küünlahambast või liigesevedelik punktsiooni teel.
Transport ja analüüs: Proov saadetakse spetsiaalses mahutis laborisse, kus proteoglükaane määratakse immunoensüümmeetodil (ELISA) või kromatograafia abil.
Tulemused: Tulemused on tavaliselt saadaval mõne päeva jooksul.

Mida teha enne uuringut?

Enamikul juhtudel pole vaja erilist ettevalmistust (nt paastumist).
Oluline on teavitada arsti võetavatest ravimitest (eriti glükokortikoididest või NSAID-idest), kuna need võivad tulemust mõjutada.
Liigese punktsiooni korral võidakse soovitada vältida raskeid koormusi mõneks päevaks võetud liigesel.

Kõrgenenud proteoglukaanide tase (põhjused)

Reumatilised ja degeneratiivsed haigused

Artroos (liigesekulumishaigus) – kõhru lagunemise tõttu vabaneb rohkem proteoglükaani fragmente liigesevedelikku.
Reumatoidartriit – põletikuline protsess suurendab sidekoe lagunemist.
Ankülosiva spondüliit või psoriaatiline artriit.

Traumad ja muud seisundid

Liigesetrauma või kõhrukahjustus (nt meniskuse rebend).
Süstemaatne erütematoosne luupus (SLE) või skleroderma.
Mõned pärilikud sidekoehäired (nt Ehlers-Danlosi sündroomi teatud tüübid).

Madal proteoglukaanide tase (põhjused)

Sünteesi vähenemine või häired

Vanusega seotud kõhru kvaliteedi langus ja proteoglukaanide sünteesi aeglustumine.
Mõned harvad pärilikud ensüümipuudulikkused (nt mukopolisahharidoosid), kus proteoglukaanide lagunemine on häiritud, kuid tasemed võivad olla erinevad.

Muud tegurid