CCL2 MCP-1 uuring

Kvantitatiivne · pg/mL

Normaalsed väärtused

CCL2 MCP-1 normid

Üldine

Täpsed normväärtused sõltuvad kasutatavast meetodist ja laborist. Näiteks plasmas võivad normaalsed väärtused jääda vahemikku 50–400 pg/mL. Tulemuste tõlgendamine peab alati toimuma arsti ja konkreetse labori viitetasemete kontekstis.

Mehed

Erinevused soolise põhjal ei ole selgelt välja kujunenud; peamised erinevused tulenevad patoloogilistest seisunditest.

Naised

Soolistel erinevustel pole suurt tähtsust; väärtused võivad kõikuda sõltuvalt füsioloogilisest seisundist (nt rasedus).

Näitaja kohta

CCL2 (ehk MCP-1) on kemokiin, mis juhib üksikrakke keha immuunvastusesse. Selle taseme mõõtmine vere- või koeproovis aitab hinnata organismi põletikulist reaktsiooni, autoimmuunhaiguste teket või kasvajate arengut.

Mis on CCL2 MCP-1 uuring?

Funktsioon

CCL2 (C-C motif chemokine ligand 2), tuntud ka kui monotsüütide kemoatraktantvalk-1 (MCP-1).
Toimib signaalvalguna, mis juhib immuunsüsteemi rakke (eriti monotsüüte ja T-rakke) põletikupunkti.
Osaleb krooniliste põletikuliste haiguste, autoimmuunhäirete ja vähkkasvajate patogeneesis.

Päritolu ja kasutusalad

Sünteesitakse mitmesuguste rakkude poolt (nt makrofaagid, endotelirakud, silelihased).
Uuringut kasutatakse põletikuliste protsesside, reumatoidartriidi, ateroskleroosi ja teatud vähivormide diagnostikas ning prognoosi hindamisel.

Ettevalmistus ja protseduuri käik

Protseduur

Uuringuks võetakse tavaliselt vereproov (venoosne veri) puhtasse proovitorusse.
Proovi saab võtta ka teistest kehavedelikest (nt sünoviaalvedelik, likvor) olenevalt kahtlustavast haigusest.
Proovi analüüsitakse laboris immunokeemiliste meetoditega (nt ELISA), mis määravad CCL2/MCP-1 kontsentratsiooni.

Ettevalmistus

Enamasti ei ole vaja erilist ettevalmistust (nt nälgimist).
Soovitatav on vältida intensiivset füüsilist koormust ja alkoholi tarbimist 24 tundi enne proovi võtmist, kuna need võivad mõjutada põletikunäitajaid.
Ravimite kohta tuleb konsulteerida arstiga – mõned ravimid (nt kortikosteroidid) võivad tulemust moonutada.

Kõrge CCL2 MCP-1 tase (põhjuste loetelu)

Kroonilised põletikulised ja autoimmuunhaigused

Reumatoidartriit
Lupus (SLE)
Inflammatoorsed soolehaigused (Crohni tõbi, ulceratiivne koliit)
Psoriaatiline artriit

Infektsioonid ja ägedad seisundid

Rasked bakteriaalsed või viirusinfektsioonid
Sepsis
Süsteemne põletikuline reaktsioon

Ateroskleroos ja südame-veresoonkonnahaigused

Aterosklerootilised plaqid
Südameinfarkt
Insult

Kasvajad

Mõned vähkkasvajad (eriti need, mis seostuvad põletikuga)
Metastaasivõime suurendamine

Muud põhjustavad seisundid

Rasvumine (adiposüüdid toodavad kemokiine)
Maksa- või neerupuudulikkus
Diabeet

Madal CCL2 MCP-1 tase

Ravimite mõju

Mõned immunomoduleerivad ravimid või kemokiinide vastased ained
Kortikosteroidide pikaajaline kasutamine

Kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkus

Mõned immuunpuudulikkuse seisundid, kus kemokiinide süntees on häiritud

Kliiniline tähtsus

Madal tase on harvemini kliiniliselt oluline, kuid võib viidata immuunsüsteemi supressioonile või ravimite toimele.

Indikatsioonid: millal tehakse CCL2 MCP-1 uuring?

Peamised meditsiinilised olukorrad

Kroonilise põletiku või autoimmuunhaiguse (nt reuma, lupus) aktiivsuse hindamine ja ravitulemuse jälgimine.
Ateroskleroosi ja südame-veresoonkonnahaiguste riski hindamine.
Teatud vähkkasvajate (nt rinnavähk, prostatavähk) diagnoosimisel ja prognoosi määramisel.
Uurimisel põhjusteta kõrget põletikunäitajat (nt CRP) või süsteemset põletikku.
Uute põletikuvastaste ravimite kliinilistes uuringutes nende efektiivsuse mõõtmiseks.

Spetsialistid, kes võivad uuringut tellida