Õlaliigese osteoartriit
Kirjeldus
Õlaliigese osteoartriit ehk õla artroos on pikaajaline (krooniline) seisund, kus õlaliigeses asuv kõhr kulub ja kuluneb. See põhjustab luudevahelise vaheenduse ahenemist, luukasvude teket ja sageli valu ning liikuvuse piiranguid liigutamisel.
Osteoartriit on kõige levinum artriidi (liigesepõletiku) vorm, mis mõjutab sageli õlaliiget. See on seotud liigese kulumisega ning on degeneratiivne haigus. Terve kõhr toimib liigete otstes nagu pehme ja libe padjand, mis võimaldab sujuvat liikumist ja ammendab šokke. Osteoartriidi korral see kõhr hakkab aeglaselt lagunema, muutub õhemaks ja kaotab oma elastsuse. Kui kõhr on täielikult kulunud, hõõruvad luud liigeses üksteise vastu, mis põhjustab valu, põletikut, jäikust ja liikumisulatuses piiranguid. Protsess võib viia ka luukasvude (osteofiitide) moodustumiseni liigese servades.
- Vanus: Risk suureneb oluliselt pärast 50. eluaastat.
- Pärandlikkus: Pereline kalduvus osteoartriidile.
- Eelmised õlavigastused: Luumurdude, välivändade või kudede kahjustused võivad liiget ebaühtlaselt koormata ja kiirendada kulumist.
- Pikaajaline ülekoormus: Korduvad liigutused või raske füüsiline töö, mis koormab õlga (nt ehitus-, maaletõstmistöö).
- Teised haigused: Metaboolsed häired (nt diabeet), reumatoidartriit või infektsioonid, mis kahjustavad liigest.
- Ülekaal: See suurendab koormust kõigile kandeliigestele, kuigi õlg pole otse kandeliiges.
- Liigese arenguhäired: Kaasasündinud või lapsepõlves tekkinud liigese ebanormaalsused.
- Lihaste tasakaalutus: Nõrgenenud või lõdvad õlavöö lihased ei anna liigesele piisavat toetust.
Kui diagnoos on kinnitatud ja haigus on kerge või mõõdukas, võivad järgmised meetodid aidata sümptomeid leevendada:
1. Valu leevendamine ja põletiku vähendamine: Vaba müügil olevad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id), nagu ibuprofeen või naprokseen, võivad leevendada valu ja põletikku. Paratsetamool aitab ainult valuga. Kasutage neid ravimeid vastavalt juhendile või arsti soovitusele.
2. Liigutuste säilitamine: Regulaarsed, mõõdukad harjutused, mis ei põhjusta valu, on hädavajalikud, et hoida liigese liikuvust ja ümbritsevate lihaste tugevust. Füsioterapeut või eriarst saab soovitada ohutuid õlaharjutusi.
3. Soojuse ja külma rakendamine: Soe dušš või küttepadi võib aidata lõdvendada jäika liiget ja lihasepinget enne harjutusi. Jääpakett (mähitud rätikusse) võib leevendada valu ja põletikku pärast aktiivsust või valuhoo ajal.
4. Elustiili kohandused: Vältige tegevusi, mis põhjustavad teravat valu (nt raskete esemete tõstmine pea kohale). Kasutage ergonoomilisi tööriistu ja korraldage oma kodutööd nii, et koormus oleks minimaalne.
5. Täisväärtuslik toitumine: Tasakaalustatud toitumine, mis sisaldab piisavalt kaltsiumi ja D-vitamiini, toetab luude tervist. Uuringud on näidanud glükosamiini ja kondroitiini võimalikku kasu mõnele inimesele.
- Äge, taltsutamatu valu õlas, mis ei leevene puhkamise ja valuvaigistitega.
- Õla järsk jäikus, mis ei võimalda teha lihtsaid liigutusi (nt käe tõstmist).
- Märgatav liigese deformatsioon või turse.
- Õla „blokeerumise“ tunne liigutamisel.
- Kroonilise valu märkimisväärne halvenemine, mis segab ööuni ja igapäevast tegevust.
- Õnnetuse või trauma järgselt tekkinud järsk, tugev valu koos võimaliku luumurdu või välivändaga.
- Õla valu, mida saadavad lihasenõrkus või tunnetuse kaotus käes (näiteks te ei suuda hoida eset), mis võib viidata närvi kahjustusele.
- Õla ümbruse punetus, tundlikkus ja palavik, mis võivad osutada liigesepõletikule või infektsioonile (septiilisele artriidile).