Sinoviit
Kirjeldus
Sinoviit on liigese sisemist limaskestad või mõne kõõluse ümbruses asuva kesta põletik, mis põhjustab valu, paistetust ja liikumispiirangut. See on levinud seisund, mis võib esineda nii ägeda kui ka kroonilise vormina ning vajab õigeaegset diagnostikat ja ravi, et vältida püsivat kahjustust liigesele.
Sinoviit on liigesekesta (sünoviaalkesta) põletik. See kest, mis vooderdab liigeseõõnt, toodab vedelikku (sünoviaalvedelikku), mis määrib liigeseid ja vähendab hõõrdumist. Põletiku korral liigesekesta pakseneb, see eritab liigset vedelikku, mis põhjustab liigesepaistetust ja valu. Protsess võib kahjustada kõõluseid, kõõluskilpe ja liigesekõhrustikku, viies lõpuks liigese jäigastumise ja funktsioonikaotuseni, kui seda ei ravita.
- Liigesepaistetus, mis teeb liigese ümara ja tundliku.
- Pidev või terav valu liigese piirkonnas, mis võib tugevduda liikumise ajal.
- Liigese jäikus ja liikumispiiratus.
- Liigese ümbruse soojus- või kuumustunne.
- Nahapunetus liigese kohal.
- Üldine väsimus või lõdvestunne.
- Kerge palavik (eriti põletikuliste arthriitide korral).
- Liigesemürin või pragin liikumisel, mis võib näidata kõhrude kahjustust.
- Öised valud, mis segavad und.
Sinoviiti võivad põhjustada mitmed tegurid. Trauma või liigesevigastus (nt murd, liigeselukk või kõõluse rebend) on sagedane põhjus. Mitmed reumatilised haigused, nagu reumatoidne artriit, psoriaatiline artriit ja gout, põhjustavad süsteemset põletikku, mis mõjutab sünoviaalkesta. Nakkused (bakteriaalsed, viirused või seened) võivad liigestesse tungida ja põhjustada ägedat infektiivset sinoviiti. Artroos (kulumisartriit) võib kaasa tuua sekundaarse põletiku. Teisteks riskiteguriteks on ülekaalulisus (suurendab koormust liigestele), pärilik kalduvus reumatilistele haigustele, vanus (risk suureneb aastatega) ning teatud töö- või sporditegevused, mis koormavad korduvalt liigeseid.
Diagnoosi panemise aluseks on anamnees, füüsiline uuring ja erinevad testid. Arst hindab valu iseloomu, paistetuse ulatust ja liigese liikuvust. Veretestide abil otsitakse põletiku markereid (nt CRP, lümfotsüütide arv) ja reumatoidfaktorit. Liigesevedeliku punktioon ja analüüs aitavad tuvastada infektsiooni, kristalle (nt gouti korral) või põletikku. Pildidiagnostika hõlmab röntgenuvarjutust, millega saab hinnata luukahjustusi, ultraheliu (efektiivne vedeliku ja paksenenud sünoviaalkesta visualiseerimiseks) ning MRI-d, mis näitab üksikasjalikult pehmet kude ja kõhru.
Ravi eesmärk on leevendada põletikku, vähendada valu, taastada liigese funktsioon ja vältida kahjustuse progressi. Esmaseks abinõuks on mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID-id), nagu ibuprofeen, valu- ja põletikuvastase toimega. Raskematel juhtudel võidakse kasutada kortikosteroide, mida süstitakse otse liigesesse või võetakse suukaudselt. Põletikuliste reumaatiliste haiguste korral kasutatakse pikaajalisi põhihaiguse modifitseerivaid ravimeid (DMARD-id) või bioloogilisi agente. Oluline on ka füüsikaline ravi: spetsiaalsed harjutused tugevdavad lihaseid ja parandavad liikuvust, ning kannuste kasutamine vähendab koormust. Trauma või kroonilise kahjustuse korral võib olla vaja artroskoopilist kirurgiat (liigese puhastamine) või sünoviektomiat (põletikulise kesta eemaldamine). Tähtis on ka elustiili muutmine: kaalulangus ja tasakaalustatud toitumine vähendavad koormust liigestele.
On oluline otsida arstiabi, kui liigesepaistetus ja valu ei vähene mõne päeva jooksul puhkamise ja isehoidlike meetoditega (nt külmakompressid, üle kaupluse müüdavad valuvaigistid). Eriotstarbeline abi on vajalik järgmistel juhtudel: kui valu on äge ja muutub talumatuks; kui liiges on oluliselt paistes, punane ja kuum, eriti kui kaasneb palavik – see võib viidata infektsioonile, mis on meditsiiniline erakorraline seisund; kui liigese paistetus ilmneb pärast traumat, mis kahtlustab murdu või kõõluse rebenemist; kui liikumispiiratus segab igapäevast tegevust või kui sümptomid (valu, jäikus) muutuvad krooniliseks ja halvenevad, mis võib näidata aluseks olevat reumatilist haigust.