Schistosomiaas
Kirjeldus
Schistosomiaas on parasithaigest, mida põhjustavad teatud liiki soolatigus. See on üks maailma olulisemaid troopilisi haigusi, mis võib põhjustada kroonilist maksa-, kuse- ja sooletrakti kahjustust. Ýigeaegne tuvastamine ja ravi on väga olulised tüsistuste vältimiseks.
Schistosomiaas, tuntud ka kui bilharsts, on parasiittoje, mida põhjustavad imetussülgede (Schistosoma) liigid. Inimene nakkub, kui nahk puutub kokku mageveega, milles leiduvad parasiidi vastsed (tserkaarid). Vastsed tungivad läbi naha, arenevad kehas ja lõpuks paiknevad veresoontes, kus nad muneda munad. Need munad võivad kahjustuda maksa, põit, põie, jämesoole ja muid organeid, põhjustades põletikulist reaktsiooni ja kroonilist kudedekahjustust. Haigus on levinud troopilistes ja subtroopilistes piirkondades, eriti Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja Aasias, kus puudub turvaline joogivesi ja korralik kanalisatsioon.
- Naha ärritus või lööve nakatunud veega kokkupuute kohas (tšerkeariline dermatiit).
- Köha, lihasevalud ja mõnikord madal kõrgendatud kehatemperatuur mõni nädal pärast nakatumist, kui parasiidid migreeruvad kehas (aktiivse migratsiooni faas).
- Kõhuvalu ja kõhulahtisus (soolevormi puhul).
- Verega uriin või uriinierituse valulikkus (kusekanalivormi puhul).
- Väsimus ja aneemia.
- Maksa suurenemine või kõhupuhitus (asstiid) maksakahjustuse tõttu.
- Lapse kasvupeetus või kognitiivsete võimete halvenemine (kroonilise aneemia tõttu).
- Maksatsirroos ja maksapuudulikkus.
- Põievähk (kusekanalivormi puhul).
- Maksaveenide laienemine (varikossid) ja seedetrakti veritsus.
- Närvikahjustused, kui munad jõuavad seljaaju või ajju.
Põhiline põhjus on kokkupuude mageveega, mis on saastunud Schistosoma parasiidi vastsetega. Need vastsed vabanevad vees elavatest teivasustest, kes on parasiidi vaheperemees. Riski suurendavad tegurid hõlmavad: elu või reisimine haigusega enimlevinud piirkondades (endemilistes piirkondades); ujumine, pesemine või töötamine saastunud veekogudes; puudulik sanitaartehnika ja puuduv turvaline joogivesi; ning madal teadlikkus haigusest. Lapsed on eriti vastuvõtlikud, kuna nad tihti mängivad või ujuvad vees.
Diagnoos põhineb anamneesil (reisilugu endemilisse piirkonda), kliinilistel sümptomitel ja laboratoorseil uuringutel. Peamised meetodid on: parasiitide munade tuvastamine roe või uriini proovides mikroskoobi all; veretestid, mis tuvastavad antikehi parasiidi vastu (seroloogilised testid); kõhuultraheli, KT või MRT maksa, põie ja teiste organite seisundi hindamiseks; ning mõnikord biopsia (näiteks pärasoole limaskesta biopsia) munade otseseks tuvastamiseks. Oluline on teada, et munad võivad erineda hooajaliselt, mistõttu võib olla vaja korrata uuringuid.
Schistosomiaasi põhiravimeks on prazikvantel, mis on efektiivne ühekordse doosiga enamiku Schistosoma liikide vastu. Ravim tuleb võtta vastavalt arsti määrusele. Krooniliste muutuste (nt maksakahjustuse, asstiidi) korral võib vaja minna sümptomaatilist ravi, sealhulgas diureetikume, antibiootikuid sekundaarse infektsiooni korral või isegi kirurgilist sekkumist raskete tüsistuste (nt põie- või maksaveritsuse) puhul. Ennetus on väga oluline: vältimine nakatunud veekogudega kokkupuutet, turvalise vee kasutamine, kiire kanalisatsioon ja teavitustöö endemilistes piirkondades.
Arstiga tuleks igal juhul konsulteerida, kui: Teil on olnud võimalik kokkupuude nakatunud veega (nt reisil troopikasse) ja ilmnevad sümptomid nagu kõrge temperatuur, kõhuvalu, kõhulahtisus või verega uriin. Krooniliste sümptomite (nt pidev väsimus, kõhu suurenemine) ilmnemisel, isegi kui nakatumisest on möödunud aastaid. Urin on verine – see on oluline hoiatussümptom. Peate planeerima reisi piirkonda, kus schistosomiaas on levinud, et saada nõu ennetusmeetmete ja võimaliku nakatumise riski kohta. Ärge oodake, kuni sümptomid halvenevad – varane diagnostika ja ravi väldivad tõsiseid tüsistusi.