Pärasoobavähk
Kirjeldus
Pärasoobavähk on kasvajaline haigus, mis areneb pärasoole – seedetrakti viimases osas ennem pärakut. See on üks levinumaid vähitüüpe, mille õigeaegne avastamine on väga oluline edukaks ravi tulemuseks. Vähkkasvaja areneb pärasooe limaskesta rakkudest ja võib mõjutada seedetrakti normaalset funktsioneerimist.
Pärasoobavähk on pahaloomuline kasvaja, mis tekkib pärasooe limaskestas. Enamasti on tegu adenokartsinoomiga – kasvajaga, mis areneb limanäärmerakkudest. Haigus algab tavaliselt kas eelvähi (polüübi) moodustumisest või otse limaskesta rakkude muutumisest. Aja jooksul võib kasvaja kasvada läbi pärasooe seinakihtide ja levida lümfisõlmedesse ning teistesse elunditesse (metastasid). See võib põhjustada ummistust seedetraktis, verejooksu ja muid tõsiseid tervisehäireid. Täpne haiguse levik ja käitumine sõltuvad vähiraku tüübist ning diagnoosi ajast.
- Püsiv seedehäire (kõhukinnisus või kõhulahtisus, mis kestab nädalaid)
- Soole tühjendamise käigu muutused (näiteks peenem väljaheide)
- Vere või lima olemasolu väljaheites
- Kõhuvalu, krambid või ebamugavustunne
- Põletikuline sooletegevus (alati tühjendamise tunne)
- Selgemad veritsused pärakust
- Tugev kõhuvalu või üldine kõhutursus
- Selgeta põhjustatud kaalulangus
- Pidev väsimus ja nõrkus (anemia tõttu)
- Oksendamine (harvem, näiteks ummistuse korral)
Pärasoobavähki põhjustab terve rea tegurite koosmõju, mis põhjustavad rakkude kasvuregulatsiooni häireid. Suurimaks riskiteguriks on vanus – haiguse oht suureneb oluliselt pärast 50. eluaastat. Oluline roll on ka pärilikkusel: perekonnas esinevate polüüpide või pärasoovähi juhtumid tõstavad ohtu. Elustiiliga seotud tegurid on väga olulised: vähene kiudainete tarbimine, suur punase liha ja töödeldud lihasaaduste tarbimine, suitsetamine, alkoholi liigtarbimine ning ülekaal. Põletikulised soolehäired, nagu ulceratiivne koliit või Crohn'i tõbi, samuti II tüüpi diabeet võivad samuti riski suurendada.
Vähka kahtlustades läbib patsient mitmeetapilise uuringu. Alustatakse üldistest testidest, nagu verianalüüs (sh hemoglobiini taseme kontroll anoomia avastamiseks) ja okkultse vere test väljaheitele. Kõige olulisem ja täpsem meetod on aga kolonoskoopia, mille käigus uuritakse pärasoogu ja jämesoogu peensõrmikuga ning võetakse kahtlaseid koeproove (biopsia) histoloogiliseks analüüsiks. Kui vähk on tuvastatud, tehakse kujutlustingimused (nt arvutitomograafia (KT) või magnetresonantstomograafia (MRT) rinna-, kõhu- ja vaagnapiirkonnas), et hinnata kasvaja levikut lümfisõlmedesse ja teistesse elunditesse. Võidakse kasutada ka retaalultrahelit ja proktoskoopiat.
Raviplaani koostab vähiravist erialane meeskonnatöö (onkoloog, kirurg, radioterapeut). Peamiseks ravimeetodiks on kirurgiline operatsioon, mille käigus eemaldatakse kasvaja ja seda ümbritsev tervete kudede osa. Olenevalt kasvaja asukohast ja levikust võib see olla eelistatavalt laparoskoopiline või avatud operatsioon. Enne või pärast operatsiooni võidakse rakendada adjuvantravi: keemiaravi (tsütostaatikud) ja/või kiiritusravi, et hävitada vähirakke, mis on võinud levida, ning vähendada tagasitulemise ohtu. Kellatoravina kasutatakse ka sihtravimeid ja immuunravi teatud vähitüüpide puhul. Oluline on ka sümptomaatiline toetus, sealhulgas valu- ja toitumisteraapia.
On oluline mitte ignoreerida järgmisi "punaseid lippe" ehk hoiatusmärke, mis võivad viidata pärasoovähile. Pöörduge arsti juurde kohe, kui esineb järgmist: püsivad seedehäired (kõhukinnisus, kõhulahtisus), mis kestavad üle kolme nädala; vere või musta söe sarnase väljaheite ilmumine; alati tühjendamise tunne pärast soole tühjenemist; selgeta põhjustatud tugev kõhuvalu; järsk ja selgeta põhjustatud kaalulangus; pidev väsimus. Kui teil on tugev perekondlik eelsoodumus vähile, tuleks rääkida arstiga varem, võimalusel enne 50. eluaastat, et koostada individuaalne kontrolli kava (nt varasemad kolonoskopiad).