Opioidide sõltuvus
Kirjeldus
Opioidide sõltuvus on krooniline, tagasipöörduv ajuhaigus, mida iseloomustab sunniviisiline opioidide tarvitamise vajadus, hoolimata selle kahjulikest tagajärgedest. See on tõsine terviseprobleem, mis võib mõjutada füüsilist ja vaimset tervist, peresuhteid ja sotsiaalset elu. Õigeaegne tuvastamine ja ravimine on eluliselt tähtsad.
Opioidide sõltuvus, mida nimetatakse ka opioidide kasutamishäireks, on ajus toimuvad püsivad muutused, mis on põhjustatud opioidide (näiteks oksükodoon, morfiin, fentanüül või heroiin) korduvast tarvitamisest. Need ained seonduvad ajus olevate opioidiretseptoritega, vallandades dopamiini vabanemise, mis tekitab euforia- või rahustustunnet. Korduv kasutamine viib aju kohanemiseni – tolerantsi tekkeni (vaja suuremat doosi sama efekti saavutamiseks) ja füüsilise sõltuvuseni. Põhiline haigusmehhanism on ajukemikaalide tasakaalu häirumine ja raviotsuse võime nõrgenemine, mis sunnib inimest jätkama aine tarvitamist hoolimata negatiivsetest tagajärgedest. Sõltuvus võib kahjustada peaaju struktuuri ja funktsiooni, eriti alasid, mis on seotud tasu, otsustusvõime ja enesekontrolliga.
- Sallivuse kasv (tolerants) – sama efekti saamiseks on vaja suuremat doosi.
- Võõrutusnähtude ilmumine aine tarvitamise lõpetamisel või doosi vähendamisel.
- Püsiv väsimus, uneprobleemid või uimastumine (nokkamine).
- Valu kui peamine mure (algne valu või ülitugevus) ja ravimite järele pidev muretsemine.
- Kontrolli kaotamine aine tarbimise üle – tarvitatakse rohkem või kauem kui plaanitud.
- Ebaõnnestunud katsed vähendada või lõpetada.
- Suur aja kulutamine opioidide hankimisele, tarvitamisele või toibumisele.
- Põhiliste kohustuste (töö, kool, pere) täitmise raskused.
- Sotsiaalsete või hobitegevuste hülgamine.
- Tarvitamise jätkamine hoolimata selgest füüsilisest või psühholoogilisest kahjust.
- Ärevus ja ärrituvus.
- Ivalu, lihaste krambid ja välkvalud.
- Kõhulahtisus ja iiveldus.
- Higistamine ja nohu.
- Laiaulatuslik soov aine järele (igatsus).
- Unehäired.
Opioidide sõltuvuse tekkimine on keeruline ning seda mõjutavad geneetilised, psühholoogilised ja keskkonnalised tegurid. Peamised põhjused ja riskid on:
- Pikajaline valu ravi: Kõige levinum tekkepõhjus on retseptiravimite (näiteks valuvaigistid) pikaajaline ebaõige kasutamine erakorraliste või krooniliste valude ravis.
- Geneetika: Perekondlik sõltuvuse ajalugu suurendab oluliselt haigestumisriski.
- Psüühikahäired: Sagedased kaasuvad haigused on depressioon, ärevus, trauma-järgne stressihäire (PTSD) või teised sõltuvushäired.
- Noor eas algus: Aine tarvitamise alustamine noore eas (eriti ilma arsti järelevalveta) on suur risk.
- Keskkond ja sotsiaalsed tegurid: Lihtne juurdepääs opioididele, surve sõprade poolt, stressirohke keskkond või traumeerivad lapsepõlvekogemused.
- Isiksuseomadused: Impulsiivsus, uudishimu või riskikäitumise kalduvus.
Opioidide sõltuvuse diagnoosimiseks lähtub arst rahvusvahelisest klassifitseerimissüsteemist (DSM-5). Diagnoos põhineb põhiliselt üksikasjalikul kliinilisel intervjuul ja anamneesil. Olulised sammud on:
1. Põhjalik anamnees ja intervjuu: Arst küsib ravimite kasutamise mustrite, kogustega, tolerantsi, võõrutusnähtude ja mõjude kohta igapäevaellu. Kasutatakse spetsiaalseid küsimustikke (nt DAST).
2. Füüsiline uuring: Otsitakse võõrutusnähte või süstekohti ("rajad").
3. Laboratoorsed uuringud: Uriini või veretestid opioidide või nende laguproduktide tuvastamiseks. Verianalüüs võib näidata maksa- või neerufunktsiooni muutusi.
4. Psühhiaatriline hinnang: Kaasuvate vaimsete häirete (näiteks depressioon) tuvastamine on oluline tervikliku raviplaani koostamiseks.
5. Konsultatsioon spetsialistiga: Tihti suunatakse narkoloogi või sõltuvusravi spetsialisti juurde lõplikuks diagnoosiks ja ravikava koostamiseks.
Opioidide sõltuvuse ravi on pikaajaline protsess ja nõuab individuaalset, mitmeosalist lähenemist. Edukaim on kombineeritud ravi, mis sisaldab nii medikamentoosset kui ka käitumisteraapiat.
- Medikamentoosne ravi (Asendusravi / Detoksikatsioon): Eesmärg on vähendada võõrutusnähte ja aineigatsust ning stabiliseerida patsient.
- Metadoon või Buprenorfiin: Pika toimeajaga opioidid, mis blokeerivad retseptoreid, vähendades igatsust ja võõrutusnähte ilma euforiat tekitamata.
- Naltreksoon: Opioidide blokeerija, mis takistab ainetel aju mõjutamast, vähendades tarvitamise kiusatust.
- Medikamendid võõrutusnähtude leevendamiseks: Valu-, iiveldus- või unevastased ravimid.
- Psühhosotsiaalne tugevdamine ja käitumisteraapia: Oluline osa pikaajaliseks taastumiseks.
- Kognitiiv-käitumisteraapia (KKT): Aidab tuvastada ja muuta sõltuvust soodustavaid mõtte- ja käitumismustreid.
- Motivatsioonilised intervjuud: Tugevdavad muutuseks vajalikku sisemist motivatsiooni.
- Pereteraapia ja toetusgrupid: Näiteks Anonüümsed Narkomaanid (NA) või pereliikmete toetusrühmad pakuvad olulist sotsiaalset tuge.
- Pikaajaline järgimine ja toetus: Sõltuvus on krooniline haigus, mistõttu on vajalik pikaajaline jälgimine, et vältida tagasilangust ja toetada taastumist.
Pöörduge meditsiiniabi poole kohe, kui teie enda või lähedase puhul täheldate mõnda järgnevatest märkidest:
- Ravimite ebaõige kasutamine: Opioidide tarvitamine ilma arsti ettekirjutuseta, retsepti muutmine, retsepti "kaotamine" või arstide käest käimine ("doktorite ostlemine").
- Kontrolli kaotus: Soovist suurem doos või sagedasem tarvitamine.
- Võõrutusnähtude ilmumine opioidide tarbimise vahelejätmisel.
- Igapäevaelu häired: Töö- või koolikohustuste täitmise raskused, perekonnaliikmetega konfliktid ravimite tarvitamise tõttu.
- Ohtlik käitumine: Opioidide süstimine, nende tarvitamine koos alkoholiga või muude ainete (näiteks unerohud) tarbimine.
- Püsiv soov lõpetada, kuid ebaõnnestunud iseseisvad katsed.
- Äge eneseohustamine: Überdoosimise märgid (aeglasenud hingamine, teadvusetuse seisund, kitsad pupillid) nõuavad KOHE hädaabiteenuse (112) kutsmist.