non-Hodgkini lümfoom
Kirjeldus
Non-Hodgkini lümfoom on vähkkasvaja, mis algab lümfisüsteemi rakkudest, täpsemalt valgetest verelibledest ehk lümfotsüütidest. See on üks levinumaid vähivorme, mis võib tekkida igas vanuses, kuid risk suureneb aastatega. Õigeaegne diagnostika ja tänapäevased ravimeetodid võimaldavad paljudel patsientidel saavutada pikaajalise remissiooni või terveneda.
Non-Hodgkini lümfoom (NHL) on mitmesuguste vähkkasvajate rühm, mis mõjutab lümfisüsteemi – olulist osa immuunsüsteemist. Erinevalt Hodgkini lümfoomist puudub NHL-l Reed-Sternbergi rakke. Haigus tekib siis, kui lümfotsüüdid (eriti B- või T-rakud) muutuvad vähirakkudeks ja hakkavad kontrollimatult paljunema. Need vähirakud kogunevad sageli lümfisõlmedesse, põrnas, luuüdis või muudesse organitesse, moodustades kasvajaid. NHL jaguneb üle 60 erineva alaliigi, mis käituvad ja ravituvad erinevalt – mõned on aeglase kasvuga (indolentsed), teised agressiivsed ja kiiresti arenevad.
- Valuvad, suurenenud lümfisõlmed kaelal, kaenlaaluses või hüppeliigese piirkonnas
- Pidev väsimus ja nõrkus
- Öine higistamine
- Põhjusteta kaalulangus (rohkem kui 10% 6 kuu jooksul)
- Sagedased palavikud või külmakahjustused
- Kõhuvalu, kõhupuhitus või isutus, kui kasvaja on kõhuõõnes
- Rindkerevalu, köha või hingamisraskused, kui kasvaja on rinna piirkonnas
- Peavalu, nägemishäired või isutustungide muutused, kui kesknärvisüsteem on kaasatud
- Nahalööve või sõlmed, kui nahalümfoom
- Luuvalu või murdumised
Non-Hodgkini lümfoomi täpset põhjust ei tunta, kuid on tuvastatud tegureid, mis suurendavad haigestumise riski. Põhilised riskitegurid hõlmavad: nõrgenenud immuunsüsteemi (nt HIV/AIDS, pärast organisiirdamist), teatud viirusinfektsioone (nt Epstein-Barri viirus, inimese T-rakkude leukeemia viirus), keemilistele ainetele kokkupuutumist (nt pestitsiidid, benseen), kiiritusravi läbitegemist varasemas eas ja pärilikke tegureid (sugulase haigestumine lümfoomi). Vanus on oluline tegur – risk suureneb oluliselt pärast 60. eluaastat. Mõned lümfoomid on seotud kroonilise põletikuga või autoimmuunhaigustega, nagu reumatoidartriit.
Non-Hodgkini lümfoomi diagnoosi kinnitamiseks tehakse mitmeid uuringuid. Kõige olulisem on lümfisõlme või teise kahtlase koe biopsia, mille järgnev patoloogiline analüüs näitab vähirakkude tüüpi ja alaliiki. Verianalüüsides hinnatud vereliblede arvu ja muid parameetreid. Pildidiagnostilised uuringud (CT, PET-CT või MRI) aitavad hinnata haiguse levikut kehas (stadium). Luuüdi biopsiat tehakse sageli, et kontrollida, kas haigus on levinud luuünde. Lisaks tehakse immunofenotüpiseerimine, et täpsemalt määrata rakkude päritolu (B- või T-rakud), ja geneetilised uuringud, et tuvastada spetsiifilisi mutatsioone, mis mõjutavad ravi valikuid.
Ravi sõltub täielikult lümfoomi alaliigist, haiguse levikust (stadium), patsiendi vanusest ja üldisest terviseseisundist. Aeglaselt kulgeva (indolentse) lümfoomi puhul võidakse alguses rakendada jälgimisstrateegiat (active surveillance), kuni sümptomid ilmuvad. Ravis kasutatakse peamiselt kemoteraapiat, siirderaavi (monoklonaalsed antikehad, nagu rituksimab), immunoteraapiat, siirdimisravi ja kiiritusravi. Agressiivsete lümfoomide puhul alustatakse intensiivset kemoteraapiat kohe. Kõrge doosi kemoteraapia koos autoloogse (patsiendi enda) tüvirakkude siirdamisega kasutatakse korduva või vastupidava haiguse korral. Tänapäeval on kasutusel ka sihtraud (target therapy) ja CAR-T-rakkude ravi, mis on suunatud spetsiifilistele vähirakute tunnustele.
Konsulteerige arstiga, kui teil on mõni järgmistest sümptomitest, mis ei kao mõne nädala jooksul: valu- või tundetud suurenenud lümfisõlmed, eriti kui need ei ole seotud ilmse infektsiooniga; pidev ja sügav väsimus, mis ei parane puhkamisega; öine higistamine, mis niisutab magamise pesu; põhjusteta kaalulangus; pidev palavik või külmakahjustused; tähelepanuväärne köha, hingamisraskused või rindkerevalu. Kui teil on juba diagnoositud indolentne lümfoom, on oluline jälgida uute või halvenevate sümptomite ilmnemist, mis võivad näidata haiguse aktiivsuse suurenemist. Igasugune äkiline ja tugev sümptomite halvenemine nõuab kiiret meditsiinilist hindamist.