Aktiveeritud lümfotsüüdid

Kvantitatiivne · % of lymphocytes or cells/µL

Normaalsed väärtused

Aktiveeritud lümfotsüütide normid

Üldine

Aktiveeritud lümfotsüütide arv veres võib olenea laborist ja kasutatavast meetodist. Üldiselt on normaalseks vahemikuks orienteeruvalt 2–8% kogu lümfotsüütide arvust või 0,2–0,8 x 10⁹/L.

Mehed

Normivahemik meestel sarnaneb üldisele normile (2–8%).

Naised

Normivahemik naistel sarnaneb üldisele normile (2–8%).

Näitaja kohta

Aktiveeritud lümfotsüütide analüüs on spetsiifiline vereproov, mis aitab hinnata immuunsüsteemi aktiivsust ja reageerimist. See näitab lümfotsüütide, oluliste valgete vererakkude, aktiivsustasemeid ning võib viidata kroonilistele põletikulistele protsessidele, autoimmuunhaigustele või infektsioonidele. Testi tulemused aitavad kaasa täpsema diagnoosi ja ravikava koostamisele.

Mis on aktiveeritud lümfotsüüdid?

Funktsioon

Aktiveeritud lümfotsüüdid on immuunsüsteemi rakud, mis on aktiveerunud patogeenide (nt viirused, bakterid) või põletikuliste signaalide tõttu.
Nad mängivad keskset rolli adaptiivses immuunvastuses, toodavad tsütokiine ja aitavad hävitada infektsiooniseisundeid või ebanormaalseid rakke.
Nende taset mõõdetakse sageli immuunsüsteemi üleaktiveerumise või autoimmuunreaktsioonide hindamiseks.

Päritolu ja tüübid

Aktiveeritud lümfotsüüdid on tavaliselt T-lümfotsüüdid (CD3+), B-lümfotsüüdid või NK-rakud (loomulikud tappurrakud), mis ekspresseerivad aktiveerumismarkereid nagu CD25, HLA-DR või CD69.
Aktiveerumine toimib lümfotsüütide arengu ja funktsioneerimise olulise etappina, mis muudab nad võimeliseks spetsiifiliseks immuunvastuseks.

Ettevalmistus ja protseduur

Ettevalmistus

Enamasti pole erilist ettevalmistust vaja, kuid mõned laborid soovivad veri võtta tühja kõhuga, et vältida mõjutusi.
Oluline on teavitada arsti võetavatest ravimitest, sest mõned (nt kortikosteroidid) võivad mõjutada tulemusi.

Protseduur

Proov võetakse tavapäraselt veenist (tavaliselt küünarvarrest).
Vereproov saadetakse analüüsiks hematoloogilisse või immunoloogilisse laborisse, kus rakke analüüsitakse voolutsütomeetria meetodiga, et tuvastada aktiveeritud lümfotsüütide spetsiifilised pinnamargerdid.

Aktiveeritud lümfotsüütide kõrgenenud tase (põhjused)

Infektsioonid

Viirusinfektsioonid (nt EBV, CMV, HIV).
Kroonilised bakteriaalsed või parasiitinfektsioonid.

Autoimmuunhaigused

Reumatoidartriit.
Süsteemne erütematoosne lupus (SLE).
Sjögreni sündroom.
Krooniline põletikuline demüeliniseeriv polüneuropatia.

Põletikulised seisundid ja vähk

Krooniline põletik (nt põletikulised soolehaigused).
Mõned lümfoomid või leukeemiad (nt krooniline lümfotsüütide leukeemia).
Siirdamise vastaste reaktsioonid.

Aktiveeritud lümfotsüütide madal tase (põhjused)

Immuunpuudulikkus

Kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkuse seisundid.
Raske immuunidefekti sündroom (AIDS) viiruse HIV edasise arengu korral.

Ravimid ja muud mõjurid

Immunosupressantide (nt tsüklosfosfamiid, metotreksaat) või kortikosteroidide pikaajaline kasutamine.
Raske äge infektsioon või sepsis, mis võib põhjustada lümfotsüütide depletion'i.
Kemo- või kiiritusravi mõju.

Indikatsioonid: millal soovitatakse testi?

Kliinilised sümptomid või kahtlused

Kroonilise või püsiva põletiku sümptomite korral (põletikulised valu, palavik, väsimus).
Autoimmuunhaiguse kahtlus (näiteks liigesevalu, nahalööve, sisemiste organite kahjustus).
Rasket või korduvat infektsiooni anamneesi korral, mis võib viidata immuunpuudulikkusele.
Immuunvastuse jälgimine siirdamise, autoimmuunhaiguse või vähiravi ajal.

Spetsialistid, kes võivad testi tellida