Munarakkude kasvaja
Kirjeldus
Munarakkude kasvaja on haruldane käsitlus, mis areneb munasarja rakkudest, millest normaaljuhul kujunevad munarakud. See võib esineda igas eas, kuid on enim levinud noortel naistel ja tüdrukutel. Kuigi enamik neist kasvajatest on healoomulised (beniinsed), on oluline need õigeaegselt tuvastada, sest nad võivad mõjutada viljakust ja mõnel juhul võivad olla ka pahaloomulised.
Munarakkude kasvaja (ovaariumi germinoom) on kasvaja, mis tekib munasarja algsetest ehk sugurakkudest (germinalrakkudest). Need rakud on vastutavad munarakkude moodustamise eest. Kasvaja võib tekkida ühes või mõlemas munasarjas. Enamik munarakkude kasvajaid on teratoomid, mis on tavaliselt healoomulised kõdud ja võivad sisaldada erinevaid koeelemente (nt juukseid, hambaid). Teist tüüpi kasvajad, nagu düsgerminoomid ja yolk-sack'i (rebukoti) kasvajad, on haruldasemad ja võivad olla pahaloomulised (malignsed). Oluline on mõista, et need kasvajad erinevad täielikult munasarja epiteelirakkudest (nt tsüstadenoomid) või hormoonitootvatest rakkudest tekkinud kasvajatest.
- Kõhu piirkonna ebamugavustunne või täisolekutunne.
- Kõhu üla- või alaosas kerged valud.
- Menstruaaltsükli ebaregulaarsus (kuid see pole alati esmärk).
- Kõhu suurenemine või kõhu kinniköidmise tunne.
- Tuntav valu või raskustunne kõhu alaosas, mis võib kiiresti tekkida (kui kasvaja pöördub ümber – torsioon).
- Kõhukinnisus või sagedased urineerimiskatsed (survel suurenenud kasvaja teiste organite peale).
- Sel haruldasemal juhul, kui kasvaja toodab hormoone, võib esineda varajast puberteeti tüdrukutel või ebanormaalset veritsust.
Munarakkude kasvajate täpne põhjus on teadmata. Need tekivad juhuslike mutatsioonide tulemusena munasarja algsetes sugurakkudes. Siiski on tuvastatud mõned riskitegurid:
- Vanus: Enim mõjutab naisi reproduktiivses eas (15–30-aastased), kuid võib esineda ka nooremal eas (sh imikutel ja tüdrukutel).
- Geneetika: Mõned haruldased geneetilised sündroomid, nagu Turneri sündroom või gonadide düsgenees, võivad suurendada riski.
- Isiklik või perekonnalugu: Sugurakkude kasvajad teistes organites (nt munandites) või perekonnas võivad olla seotud suurenenud riskiga, kuigi see on haruldane.
- Endokriinsed häired: Seos on ebamäärane, kuid mõned uuringud viitavad võimalikule seosele hormonaalsete tasakaalutustega.
Munarakkude kasvaja tuvastamine algab tavaliselt anamneesi ja günekoloogilise füüsilise uuringuga, mille käigus võib katsetada kõhu- või vaagnaliigese suurenemist.
Peamised diagnostilised meetodid on:
- Ultraheliuuring (USG): Esmane ja kõige olulisem meetod. See võimaldab hinnata kasvaja suurust, asendit, struktuuri (tsüstiline/solidne) ja seda, kas see on ühe- või kahepoolne.
- Veretööd: Eriti olulised on tuumoorimarkerid. Munarakkude kasvajate puhul kontrollitakse tavaliselt AFP (alfafetoproteiin), hCG (inimese kooriongonadotropiin) ja LDH (laktaadi dehüdrogenaas) taset. Nende tõus võib viidata spetsiifilistele malignsetele munarakkude kasvajatele.
- KT (kompuutertomograafia) või MRI (magnetresonantstomograafia): Kasutatakse kasvaja täpsemaks iseloomustamiseks ja haiguse leviku (metastaaside) hindamiseks kõhuõõnes ja teistes organites.
- Biopsia või kirurgiline eemaldamine ja histopatoloogiline analüüs: Lõplik diagnoos antakse alles pärast kasvaja (või selle osa) mikroskoopilist uurimist, mis määrab täpselt kasvaja tüübi ja aste.
Ravi sõltub täielikult kasvaja tüübist, suurusest, patsiendi vanusest ja soovist tulevikus lapsi saada.
1. Kirurgiline ravi: On peamine meetod. Noortel naistel, kes soovivad säilitada viljakuse, tehakse võimaluse korral ainult kasvaja eemaldamine (tsüstektoomia) või munasarja osaline eemaldamine, jättes terved munasarja osad alles. Kui kasvaja on pahaloomuline või patsient ei soovi enam lapsi, võib olla vajalik munasarja täielik eemaldamine (ooforektoomia), mõnikord koos emakakaela, emaka ja teise munasarjaga.
2. Kemoteraapia: Kasutatakse peamiselt pahaloomuliste (malignsete) munarakkude kasvajate, nagu düsgerminoomi või yolk-sack'i kasvaja korral. Raviplaan sõltub haiguse levikust ja võib sisaldada mitme tsükli kemoteraapiat.
3. Järelvalve: Pärast ravi on oluline regulaarne järelvalve, mis hõlmab füüsilist uuringut, ultraheliuuringut ja tuumoorimarkerite kontrolli, et tuvastada võimalik tagasitulek (retsidiiv) õigeaegselt.
4. Viljakuse säilitamine: Enne ravi algust tuleks noortel naistel arutada viljakuse säilitamise võimalusi, nagu munarakkude külmutamine (kriokonserveerimine).
Konsulteerige günekoloogi või perearstiga järgmiste sümptomite ilmnemisel:
- Püsiv või tugevnev valu kõhu alaosas.
- Kõhu suurenemine ilma selge põhjuseta või kiire kaalutõus.
- Kõhukinnisuse, uriinieritamise sageduse või täieliku uriinipidamatusega kaasnevad probleemid.
- Menstruaaltsükli järsud muutused või ebanormaalsed vaheveritsused.
- Tüdrukutel enne 8. eluaastat puberteedi tunnuste (rinnakasv, karvkatte kasv) ilmnemine.
VÄGA OLULINE: Kui tekkib äkiline, terav ja talumatu valu kõhus, millega võib kaasneda iiveldus, oksendamine või kõrgenenud kehatemperatuur, võib see viidata munasarja torsioonile (pöördumisele). See on kirurgiline erakorraline seisund, mis nõuab KOHELIST arstiabi.