MRSA infektsioon
Kirjeldus
MRSA infektsioon on tõsine bakteriaalse infektsiooni vorm, mida põhjustab Staphylococcus aureus bakter, mis on muutunud resistentseks paljudele tavalistele antibiootikumidele, eelkõige metitsilliinile. See muudab infektsiooni ravimise oluliselt keerukamaks ja võib põhjustada raskeid tervisehäireid, eriti haiglast saadud nakatumise korral. MRSA teavitamine ja ennetamine on oluline nii patsientide kui tervishoiutöötajate turvalisuse tagamiseks.
MRSA (Meticiliinile resistentne Staphylococcus aureus) on stafülokoki bakteritüvi, mis on arendanud immuunsuse mitmete antibiootikumide suhtes, mis tavaliselt kasutatakse stafülokokkinfektsioonide raviks. Tavaline Staphylococcus aureus elab paljudel inimestel naha või ninaõõne limaskestal ilma kahju tegemata. Kuid kui see tungib organismi sisekeskkonda läbi haava, kirurgilise lõike või katetri, võib see põhjustada infektsiooni. MRSA puhul on ravivalikud piiratud, kuna paljud standardsed antibiootikumid on mittediagnostika alguses võetakse sageli anamnees ja tehakse füüsiline uuring, et hinnata infektsiooni ulatust ja tüsistusi. Täpseks diagnoosimiseks on vajalik laboratoorne bakterikultuur. Tüüpilised proovid on:
- Haavaproov: Haava pinnale või sügavusest võetakse proov tampooniga.
- Vereproov: Baktereemia (verre tunginud bakterid) tuvastamiseks.
- Süljeproov: Kopsu- või kõriga seotud infektsioonide korral.
- Uriiniproov: Kuseinfektsiooni kahtluse korral.
Proove analüüsitakse laboris, et tuvastada Staphylococcus aureus bakter ja seejärel testitakse antibiootikumide suhtes tundlikkust (antibiogramm), et teha kindlaks, kas tegemist on MRSA-ga ja millised ravimid on selle vastu efektiivsed. Mõnikord võidakse kasutada kiiremaid molekulaarseid teste MRSA olemasolu tuvastamiseks.
- Punased, valulikud paised või muhud, mis sarnanevad ämbliku hammustuse või mätastega.
- Soojus, tursus ja eritus haigestunud alal.
- Haav, mis ei parane või muutub hullemini.
- Keemiline, täidetud mädaga muhk (furunkel või karbunkel).
- Kõrge palavik ja lihasevalu.
- Raskused hingamisel (kopsupõletik, pleuriit).
- Luude või liigeste valu ja tursus (osteomüeliit, artriit).
- Veremürgistus (sepss) – eluohtlik seisund, mida iseloomustab kõrge palavik, madal vererõhk, segadus ja kiire pulss.
- Kirurgiliste haavade infektsioon.
- Kusepalli või veresoonte katetrite infektsioon.
- Kopsupõletik seoses hingamisaparaadi kasutamisega.
- Veresoone infektsioon (baktereemia).
Peamine põhjus on kokkupuude MRSA bakteriga, mis levib otsese kokkupuute teel nakatanud inimese või esemega või õhku tilgakesi läbi köhates/aevastades. Risk on suurenenud, kuna antibiootikumide liigne ja vale kasutamine on toonud kaasa resistentsete bakterite tekke. Olulised riskitegurid on:
- Viibimine haiglas või hooldekodus: Eelkõige pikemaajaline viibimine, kirurgilised protseduurid või intravaskulaarsed seadmed (katetrid).
- Eelnev antibiootikumiravi: Korduv või pikaajaline antibiootikumide kasutamine.
- Avatud haavad: Põletused, lõiked või kroonilised nahakahjustused.
- Nõrgenenud immuunsüsteem: Vähiravid, organsiirdamine, HIV või kroonilised haigused.
- Tihe kontakt spordikollektiivides või sõjaväes: Ühiskasutuses olevad esemed või otsene nahakontakt.
- Elukutsed: Tervishoiutöötajad, loomakasvatajad.
Diagnostika alguses võetakse sageli anamnees ja tehakse füüsiline uuring, et hinnata infektsiooni ulatust ja tüsistusi. Täpseks diagnoosimiseks on vajalik laboratoorne bakterikultuur. Tüüpilised proovid on:
- Haavaproov: Haava pinnale või sügavusest võetakse proov tampooniga.
- Vereproov: Baktereemia (verre tunginud bakterid) tuvastamiseks.
- Süljeproov: Kopsu- või kõriga seotud infektsioonide korral.
- Uriiniproov: Kuseinfektsiooni kahtluse korral.
Proove analüüsitakse laboris, et tuvastada Staphylococcus aureus bakter ja seejärel testitakse antibiootikumide suhtes tundlikkust (antibiogramm), et teha kindlaks, kas tegemist on MRSA-ga ja millised ravimid on selle vastu efektiivsed. Mõnikord võidakse kasutada kiiremaid molekulaarseid teste MRSA olemasolu tuvastamiseks.
Ravi sõltub infektsiooni tõsidusest ja asukohast. Lihtsaid nahainfektsioone saab ravida ilma haiglaravi taotle, kasutades antibiootikumisalvi (nt mupirotsiini) või suukaudseid ravimeid, mida MRSA vastu efektiivsed (nt trimetoprim/sulfametoksasool, doksükülliin, klindamütsiin). Sügavama või süstemaatilise infektsiooni korral on vajalik haiglaravi ja intravenoosse (veeni) antibiootikumi manustamine. Levinud valikud on vankomütsiin, linezolid, daptomütsiin või tsefobiprool. Ravi võib kesta 7–14 päeva või kauem. Lisaks antibiootikumidele võib vajalik olla:
- Haavade kirurgiline puhastus: Mäda eemaldamine ja dreenaaž.
- Katetri või implantaadi eemaldamine: Kui see on infektsiooni allikas.
- Toetusravi: Sepsi korral vedelikubalancii ja vererõhu korrigeerimine.
- Kontaktisikute kontroll ja dekoloniseerimine: Nakatumise leviku peatamiseks võidakse soovitada nahapesu antiseptilise seebiga ja ninaõõne määrdeid antibiootikumiga.
Võta ühendust oma perearstiga või sisehaiguste eriarstiga kohe, kui:
- Sul on punane, valulik, paistes või mädanev muhk või haav, mis kiiresti halveneb või ei parane.
- Nahainfektsioon kaasneb palaviku või külmavärinaga.
- Oled läbinud kirurgilise protseduuri ja haavapiirkond muutub punaseks, valulikuks või eritab vedelikku.
- Sul tekivad hingamisraskused, rindkere valu või äge üldine haiglustunne.
Kutsu kiirelt abi (kiirabi) või sõida hädakorral EMOsse, kui ilmnevad septilise šoki märgid: Kõrge palavik üle 39°C, äge segadus, kiire südamelöök, väga madal vererõhk, külm ja niiske nahk või vähene uriinieritus. Need on eluohtliku sepsise märgid, mis nõuavad kohest intensiivravi.