Minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC) määramine

Kvantitatiivne · mg/L or µg/mL

Näitaja kohta

Minimaalse inhibeeriva kontsentratsiooni (MIC) määramine on standardiseeritud laboratoorne meetod, mille abil hinnatakse mikrobide (nt bakterite) tundlikkust antibiootikumide suhtes. See määrab madalaima antibiootiku kontsentratsiooni, mis takistab nähtava mikrobi kasvu in vitro tingimustes. MIC väärtus on oluline tööriist kliiniliste infektsioonide ravi optimeerimisel ja antibiootikumiresistentsuse jälgimisel.

Funktsioon
  • Määrab täpset antibiootiku kontsentratsiooni, mis inhibeerib konkreetse mikroobi kasvu.
  • Võimaldab kvantitatiivselt hinnata mikrobi tundlikkust või resistentsust ravimi suhtes.
  • Tagab personaliseeritud ravikäitumise, valides kõige efektiivsema antibiootiku ja õige annuse.
Meetodi iseloom
  • Tavaliselt teostatakse kas mikrodilutsiooni või agari lahjendusmeetoditega.
  • Tulemused klassifitseeritakse tavaliselt kategooriatesse: tundlik (S), vahepealne (I) ja resistentne (R), tuginedes kehtestatud katsepiiridele (breakpoints).
  • On kuldstandard antibiootikumide tundlikkuse testimisel eriti haiglate patsientidel ja keerukatel juhtudel.
Protseduur
  • Proovi ettevalmistamine: Kliinilisest proovist (nt veri, urine, haavapus) eristatakse puhas mikroobide kultuur.
  • Inokulumi valmistamine: Mikroobide suspensiooni standardiseeritakse, et saada kindel rakutihedus (nt 0,5 McFarlandi skaala).
  • Lahjendussarja loomine: Antibiootiku lahust valmistatakse kahekordse lahjenduse seeriat (nt 16 erinevat kontsentratsiooni) vedelikus (bouillon) või agaris.
  • Inokuleerimine ja inkubeerimine: Iga kontsentratsiooniga anum inokuleeritakse mikroobidega ja inkubeeritakse kindlal temperatuuril (tavaliselt 35°C) 16-24 tundi.
  • Tulemuste lugemine: Pärast inkubatsiooni määratakse madalaim kontsentratsioon, kus mikroobide kasv on visuaalselt või instrumentaalselt täielikult takistatud – see on MIC väärtus.
  • Interpretatsioon: Saadud MIC väärtust võrreldakse kliiniliste katsepiiridega (CLSI või EUCAST standardid), et määrata tundlikkus (S/I/R).
Kõrge MIC väärtus (vastab resistentsusele 'R')
  • Tähendab, et mikroob on antibiootikule resistentne – ravim tavapärase doosiga kliiniliselt ei toimi.
  • Põhjused: Mikroobi omandatud resistentsusmehhanismid (nt ensüümide tootmine, sihtmärgi modifikatsioon, väljavõtupumpade aktiivsus).
  • Kliiniline tähendus: Ravimi kasutamine ei sobi, vajalik on alternatiivse antibiootiku valik, et vältida ravi ebaõnnestumist.
Madal MIC väärtus (vastab tundlikkusele 'S')
  • Tähendab, et mikroob on antibiootikule tundlik – ravim on selle infektsiooni ravis tõhus.
  • Võimaldab valida kõige sobivama ravimi ja optimeerida annust, vältides üledoosimist.
  • On soovitav tulem kõigil juhtudel, kus võimalik.
Vahepealne tulemus ('I')
  • Tähendab, et mikroobi inhibeerimiseks on vaja antibiootiku kõrgemat kontsentratsiooni või et ravim on efektiivne ainult kindlates kehaosades (kus kontsentratsioon on kõrgem).
  • Kliiniline otsus sõltub infektsiooni asukohast, patsiendi immuunseisundist ja ravimi farmakokineetikast.
  • Võib nõuda konsultatsiooni nakkushaiguste spetsialistiga.
Peamised kliinilised olukorrad
  • Rasked, eluohtlikud või korduvad infektsioonid (nt sepsis, endokardiit, osteomüeliit).
  • Püsiv või halvenev infektsioon, hoolimata esialgsest empiirilisest antibiootikumiravist.
  • Kahtlus antibiootikumiresistentsusele (nt MRSA, VRE, multiresistentne Gram-negatiivne bakteri infektsioon).
  • Immunopuudulike patsientide infektsioonid (nt kemoteraapia, organisiirdamine, HIV).
  • Surmava infektsiooni korral, kus on vaja täpset ja kiiret ravivalikut.
Spetsialistid, kes seda tellivad või hindavad
  • Nakkushaiguste arst (infektoloog)
  • Mikrobioloog
  • Intensiivravi arst
  • Hematoloog või onkoloog (neutropeeniliste patsientide puhul)
  • Kliiniline farmakoloog või ravimikomisjoni liige (ravimi valiku ja annuse optimeerimisel)