Marginaaltsooni lümfoom

Marginaaltsooni lümfoom on vähi tüüp, mis mõjutab lümfotsüüte, valgeid vereliblesid, mis on olulised immuunsüsteemi jaoks. See tekib spetsiifilisest lümfisõlme piirkonnast, mida nimetatakse marginaalseks tsooniks. Haigus võib esineda lümfisõlmedes (sõlmelises vormis), põrnas (põrna marginaaltsooni lümfoom) või muudes lümfoidkudades, näiteks limaskestades (limaskesta-siduv lümfoidkude lümfoom või MALT-lümfoom). Haiguse puhul muutuvad valged verelibled lümfotsüüdid kasvajalisteks ja paljunevad kontrollimatult. MALT-lümfoomi korral on see seotud sageli kroonilise põletikuga, näiteks Helicobacter pylori infektsiooniga maos. See on peamiselt aeglaselt kulgev (indolentne) lümfoom, mis tähendab, et see areneb aeglaselt ja võib vajada vaid jälgimist või kohandatud ravi.

Marginaaltsooni lümfoomi täpset põhjust ei tea, kuid see on seotud immuunsüsteemi häiretega ja pikaajalise põletikuga. Riskitegurid hõlmavad: 1) Kroonilised infektsioonid: Helicobacter pylori (MALT-lümfoom maos), Hepatitis C, Borrelia burgdorferi (Lyme'i tõbi). Need infektsioonid põhjustavad pikaajalist põletikku, mis võib põhjustada lümfotsüütide väärastumist. 2) Autoimmunnsused: Sjögreni sündroom, süsteemne erütematoosne luupus või reumatoidartriit. 3) Vanus ja sugu: Haigust diagnoositakse sagedamini kesk- või eakas eas, naistel veidi sagedamini. 4) Geneetilised faktorid: Pereesinevus lümfoomide või muu vähi korral võib suurendada riski. 5) Keskkonnategurid: Mõned kemikaalide või kiirguse kokkupuuted võivad olla seotud, kuid tõendid pole lõplikud.

Diagnoosimiseks kasutatakse mitmeid meetodeid: 1) Anamnees ja füüsiline uuring: Arst küsib sümptomite kohta ja katsub suurenenud lümfisõlmi. 2) Vereanalüüs: Täisvere üldanalüüs koos verelevete, verevalkude ja lümfotsüütide üksikasjaliku analüüsiga. 3) Põletikunäitajad ja immunokeemia. 4) Koe biopsia: Lümfisõlme või mõjutatud koe eemaldamine mikroskoopiliseks uurimiseks, et tuvastada kasvajarakud ja haiguse alamtüüp. 5) Pildistavad uuringud: Rindkere ja kõhu arvutitomograafia (CT) või positronemissioontomograafia (PET-CT) haiguse leviku hindamiseks. 6) Luuüdibiopsia: Kontrollimaks, kas haigus on levinud luuüdi. 7) Immunofenotüpiseerimine ja geneetilised uuringud: Et tuvastada spetsiifilisi valke rakkudes või geneetilisi mutatsioone, mis aitavad diagnoosi kinnitada ja ravi kavandada.

Ravi sõltub haiguse alamtüübist, levikust, sümptomitest ja patsiendi üldisest tervisest. Valikud hõlmavad: 1) Jälgimine: Aeglaselt kulgeva, sümptomiteta haiguse korral võib olla piisav regulaarne jälgimine ilma kohese ravita. 2) Antibiootikumiravi: MALT-lümfoomi korral, mis on seotud H. pylori infektsiooniga, võib antibiootikumikur infektsiooni likvideerida ja lümfoomi tõrjuda. 3) Radioteraapia: Kohalikku piiratud haigusele, et hävitada kasvajarakud. 4) Immunoteraapia: Rituksimabi (Rituxan) monoklonaalne antikeha, mis sihib B-lümfotsüüte. Kasutatakse üksi või koos kemoteraapiaga. 5) Kemoteraapia: Kasutatakse edasarenenud või agressiivsema haiguse korral (nt fludarabiin, kloorambutsiil, bendamustiin). 6) Sihtteraapia: Uued ravimid nagu ibrutiniib, mis blokeerivad kasvajarakkude jagunemise teid. 7) Operatsioon: Põrna eemaldamine (splenektomia) põrna marginaaltsooni lümfoomi korral, kui see põhjustab tugevaid sümptomeid. Ravi on individuaalne ja räägitakse läbi hematoloogi-onkoloogiga.

Pöörduge arsti juurde, kui märkate järgmisi hoiatusmärke: 1) Püsiv, valutu lümfisõlme suurenemine (eriti kaelal, kaenlaalustes või säärte ümber), mis ei vähene mõne nädala jooksul. 2) Põhjustamatu kaalulangus (rohkem kui 10% 6 kuu jooksul), öine higistamine või alalised palavikud. 3) Pidev väsimus ja nõrkus, mis segab igapäevast tegevust. 4) Korduvad või rasked infektsioonid. 5) Kõhuvalu, täisolekutunne või iiveldus, mis ei kao. 6) Silma-, nahal- või hingamisteede sümptomid, mis tekkivad järsult või halvenevad. Need sümptomid ei pruugi tähendada lümfoomi, kuid nende põhjalik uuring on vajalik. Kui teil on juba diagnoositud marginaaltsooni lümfoom, võtke ühendust oma arstiga, kui ilmnevad uued sümptomid või olemasolevad halvenevad.