Lümfedema

Lümfedema on lümfisüsteemi kahjustus, mis põhjustab lümfivedeliku ebaefektiivset transporti ja kogunemist pehmetesse kudedesse. Lümfisüsteem on oluline osa immuunsüsteemist ja vedeliku tasakaalust, kandes lümfi – vedelikku, mis sisaldab valke, lipiide ja toitaineid – läbi keha. Kui see süsteem on kahjustatud või ülekoormatud, vedelik koguneb, põhjustades turse (edemat). Enamasti esineb see käte või jalgade piirkonnas, kuid võib ilmneda ka näo, kaela, rindkere või suguelundite piirkonnas. Seisund jaguneb primaarseks (kaasasündinud) ja sekundaarseks (omandatud) lümfedemaks.

Lümfedema põhjused jagunevad kahte peamisse kategooriasse. Primaarne lümfedema on haruldane ja põhjustatud kaasasündinud lümfisüsteemi arenguhäiretest, mis võivad ilmneda sündides, murdeeas või hiljem. Sekundaarne lümfedema on palju levinum ja tekib lümfisüsteemi kahjustuse tulemusena. Peamised põhjused on: rinnavähi, emakakaelavähi või põievähi raviks tehtud kirurgia koos kaenla- või inginaalkoobaste eemaldamisega (lümfadenektomia); vähist tingitud kiiritusravi, mis kahjustab lümfisooni; kehaline trauma või põletus; raske nakkus, nagu filariaas; või pahaloomuline kasvaja, mis surub lümfisoontele. Riskitegurite hulka kuuluvad ülekaal, istuv eluviis ja eelnev kirurgia või kiiritusravi vähiga seotud piirkonnas.

Lümfedema diagnoos põhineb peamiselt anamneesil ja füüsisel läbivaatusel. Arst hindab turse iseloomu, asendit ja ajaloos esinevaid riskitegureid. Spetsialist (nt vaskulaarmeditsiini või lümfedema terapeut) võib kasutada mõõtmisi jäseme ümbermõõdu võrdlemiseks. Lisaks võib kinnituseks ja täpsemaks hindamiseks kasutada mitmesuguseid visualiseerimisviise: bioimpedants-spektroskoopia (BIS) mõõdab vedelikku kudes; lümfosointigraafia on kuldne standard, mis näitab lümfivoolu kiirust ja takistusi; magnetresonantstomograafia (MRT) või kompuutertomograafia (KT) aitab välistada muid põhjuseid või hinnata anatoomilist struktuuri. Enamasti ei ole vaja keerukaid teste, eriti selgete klinikaliste sümptomite korral.

Lümfedema on krooniline seisund, mida ei saa täielikult parandada, kuid sümptomeid saab tõhusalt kontrollida. Raviks on kompleksne dekompressioonterapia (KDT), mis koosneb kahest faasist. Intensiivne faas hõlmab spetsiaalset lümfedemamašaaži (manuaalne lümfdrenaaž), survebandaažide kandmist, harjutusi ja nahahoidmist. Sellele järgneb hooldusfaas, kus kasutatakse survealuseid (nt varrukaid või sukki) ja jätkatakse harjutamist. Oluline on ka hügileenika ja nahahooldus infektsioonide vältimiseks. Medikamentoosset ravi kasutatakse harva, peamiselt infektsioonide korral. Mõnedel juhtudel võib kaaluda kirurgilisi meetodeid, nagu lümfovenoossed anastomoosid (bypass-operatsioonid) või liposuktsioon, et eemaldada liigset rasvkoe massi. Ravi peab olema individuaalne ja pikaajaline.

Oluline on otsida meditsinilist abi kohe, kui märkate järgmisi märke: ühe või mõlema jäseme püsivat või suurenevat turretust, eriti kui teil on vähiravi ajalugu; järsu valu, punetuse või soojuse teket turretunud piirkonnas (võimalik infektsiooni märk); kehatemperatuuri tõusu koos sümptomitega; naha katkestusi või eriteid; või olulist liikuvuse vähenemist. Eriti oluline on kiire konsultatsioon, kui turse tekib äkitselt või kaasneb hingamiseraskustega, mis võib viidata südame- või neerupõletikule – need seisundid nõuavad erakorralist meditsiinilist sekkumist. Varane diagnoos ja ravi alustamine on lümfedema edukaks kontrollimiseks väga olulised.