Lichen sclerosus
Kirjeldus
Lichen sclerosus on krooniline põletikuline nahahaigus, mis peamiselt mõjutab suguelundeid, kuid võib esineda ka keha muudes piirkondades. See võib põhjustada olulist ebamugavust ja mõjutada elukvaliteeti, mistõttu õigeaegne diagnostika ja ravi on väga olulised. Haigus on ravitav ja sümptomeid saab tõhusalt kontrollida.
Lichen sclerosus on pikaajaline (krooniline) autoimmuunne seisund, mille puhul immuunsüsteem ründab ekslikult organismi enda sidekudevalkude, eriti kollageeni. See põhjustab nahas ja limaskestades põletikku, mis viib peene, valge ja kortsunud naha tekkimisele. Aja jooksul võib sidekude muutuda jäigemaks ja paksenemist või kahjustumist põhjustada. Kuigi haigus võib esineda igas vanuses, on see naistel oluliselt levinum, eriti pärast menopausi. Suguelunditel lokaliseerunud vorm võib olla eriti valulik ja põhjustada seksuaalse tegevuse raskusi või isegi anatoomilisi muutusi, nagu limaskesta kokkutõmbumine.
- Valged, läikivad või sile nahalaigud (sarnane portselanipaberiga)
- Naha peenetus, kortsus (nagu mähkmetega mähitud paber)
- Punetus ja ärritus ümber laikude
- Naha pragunemine, moodustudes lööved või veritsemised
- Naha värvuse kaotus (hüpopigmentatsioon)
- Püsiv või tugev sügelus vulva piirkonnas
- Valulikkus, eriti seksuaalse läbikäimise ajal (dispaareunia)
- Limaskesta kokkutõmbumine või kleepuvus (sünekoid)
- Kliitorise nahakihistumine (kapseldumine)
- Kuselemise ajal valu või kuselemmatus
- Haiguse levik teistesse kehaosadesse (nagu rind, õlad, reied)
- Harva esineb meestel peenise limaskestal (Balanitis xerotica obliterans)
- Põie funktsioonihäired, kui haigus mõjutab kusejuha
Lichen sclerosuse täpset põhjust ei tunta, kuid seda peetakse autoimmuunseks haiguseks, kus organismi kaitsesüsteem ründab enda kudesid. Teatud geneetilised tegurid suurendavad haiguse tekkimise riski. Haigusega seostatakse ka hormonaalseid muutusi, eriti madalat östrogeenitaset naistel. Põletikulised protsessid võivad ka päevitamist või traumasid (nagu hõõrdumine) jälgida. Riskirühma kuuluvad peamiselt naised, eriti need, kes on menopausi-eas või juba menopausis, kuid haigus võib esineda ka lastel ja meestel. Teiste autoimmuunhaigustega (nagu kilpnäärme haigused, alopeetsia areata) kaaselu suurendab samuti riski.
Lichen sclerosuse diagnoosimiseks teeb arst esmalt visuaalse läbivaatuse, et hinnata iseloomulikke nahamuutusi. Sageli on diagnoos kliiniline, st põhineb sümptomitel ja välimusel. Kindlaim diagnoosimeetod on biopsia: väikese nahatüki võtmine kahjustunud piirkonnast ja selle histoloogiline uurimine mikroskoobiga. See kinnitab nahakoes iseloomulikud muutused, nagu atroofia (peenetus) ja sidekoe tihendumine. Lisaks võidakse teha vereanalüüse, et välistada teisi autoimmuunhaigusi. Väikelaste või ebatüüpiliste juhtumite puhul võib olla vaja konsultatsiooni dermatoloogi või günekoloogiga.
Lichen sclerosust ei saa täielikult ravida, kuid sümptomeid saab tõhusalt kontrollida ja haiguse edasikulgemist aeglustada. Ravi põhieesmärk on põletiku maha surumine ja sümptomite leevendamine. Tavaline esmaseks ravimeetodiks on väga tugevad kortikosteroidid (nt klobetasoolpropionaat), mida rakendatakse kohteliselt kreemina või salvina. Pikaajalise hooldusravina kasutatakse mõningaid nõrgemaid kortikosteroidide preparaate või takroliimuuse salvi. Kui steroidid ei mõju, võidakse kasutada kaltsineuriini inhibiitoreid. Naistel soovitatakse östrogeeni sisaldavaid salve hormonaalse toetuse tagamiseks. Oluline on vältida piirkonna hõõrdumist ja ärritamist (nt tihedad riided), kasutada neutraalseid pesuvahendeid ja piisavalt niisutada naha. Raske anatoomilise muutuse või kokkukasvamise korral võib kaaluda kirurgilist sekkumist.
Kui te märkate genitaal- või muul kehaosal valgeid, sügelevaid või valulikke laike, on oluline kohe konsulteerida arstiga. Eriiti kiiresti tuleks tegutseda järgmistel juhtudel: sügelus või valu on tugev ja segab igapäevaelu või und; nahas esineb avatud haavu või korduvat veritsemist; seksuaalvahekord on valulik; kuselemine on raske või valus; või kui teil on juba diagnoositud lichen sclerosus, kuid senine ravi ei lepi sümptomeid või need halvenevad. Regulaarne järelvalve on vajalik, kuna haigus võib areneda ja vajada ravikava kohandamist, ning väga harva võib see suurendada teatud tüüpi vähkriskiga seotud piirkondades.