Lentigo maligna melanoom
Kirjeldus
Lentigo maligna melanoom on spetsiifiline ja haruldas pahaloomuline melanotsüütide kasvaja, mis areneb tavaliselt pikaajalise päikesekiirguse kahjustatud nahal, näiteks näol. See on tõsine vähktõbi, mis nõuab kiiret tuvastamist ja ravi. Ehkki selle prognoos on varajase sekkumise korral sageli hea, on oluline mõista selle unikaalseid tunnuseid.
Lentigo maligna melanoom on IV staadiumis invasiivne melanoom, mis areneb eelneva, pikaajalisest päikesekiirgusest põhjustatud eelnevikseisundi – lentigo maligna (Hutchinsoni täpp) – alusel. See on melanomi üks neljast peamisest alamtüübist ja moodustab umbes 10-15% kõigist melanoomidest. See algab melanotsüütidest – nahavärvust tootvatest rakkudest – ja on seotud kroonilise, mitte põletushaavade põhjustava päikesekiirgusega. Tüüpiliselt areneb see vanemas eas inimestel pikaajaliselt päikese käes olnud kehaosadel, eriti näol, kaelal ja käsivartel. Haigus kulgeb alguses väga aeglaselt rakulise düspaasia faasis (lentigo maligna), kuid võib lõpuks muutuda invasiivseks ja hakata tekitada metastaase.
- Ebamäärane, ebaühtlase piiriga pruunikashall laik.
- Laik, mis on suurem kui 6-10 mm ja aja jooksul aeglaselt suureneb.
- Värvuse ebaühtlus, alates hele- kuni tumepruunini või isegi mustani.
- Vormi, suuruse või värvuse aeglane muutumine (kuud või aastad).
- Peamiselt tasane, kuid võib olla kerge tekstuur.
- Laigule tekib selgelt tõusev, ujuv või paisejas ala.
- Kiirem kasv või paksenemine.
- Veritsemine, eritiumine või sügelus.
- Värvuse muutumine, näiteks sügavama musta, sinaka või punaka varjundi teke.
- Umbsuse tunne või valulikkus haigestunud kohas.
Peamiseks põhjuseks peetakse pikaajalist, kroonilist kokkupuudet ultraviolettkiirgusega (UV), eriti päikesekiirgusega (UVA). See erineb teistest melanomi tüüpidest, mis on seotud intensiivse põletuseni viiva päevitamisega. Riskitegurite hulka kuuluvad: eakas iga (enamasti üle 60-aastased); hea pigmentatsiooniga (kerge nahavärv, heledad juuksed ja silmad, kes kergesti põevad); pikaajaline elamine või töötamine päikese käes; oluline anamnees päikesepõletustega; ning perekonnas esinenud nahavähk. Ka geneetilised tegurid võivad rolli mängida.
Diagnoos põhineb esmalt kliinilisel dermatoloogilisel uuringul, millele järgneb täpsem vaatlus. Dermatoloog kasutab dermatoskoopi – spetsiaalset luupi, mis võimaldab uurida naha struktuuri ja pigmentide jaotust suurendatult. Lõplik diagnoos antakse biopsia põhjal. Tüüpiliselt tehakse kogu kahtlase laigu eemaldamisega biopsia (eksitsioonibioopsia), et hinnata nii eelnevikseisundit kui ka võimalikku invasiivset komponenti. Kui invasiivsus on kinnitatud, võidakse teha täiendavaid uuringuid, näiteks lümfisõlme biopsia (signaalisõlme biopsia) või pildiuuringuid (CT, PET-CT), et hinnata haiguse levikut kehas (staadium).
Peamine ja kõige efektiivsem ravi on täielik kirurgiline eemaldamine piisavate terve koe varudega. See võib olla keeruline, kui kasvaja asub näol, mistõttu kasutatakse sageli Mohs' mikrograafilist kirurgiat, mis võimaldab maksimaalselt säästa tervet kudet. Mittedestruktiivsed meetodid, nagu radioterapia või topikaalne immuunmodulaator (imikvimood), võivad olla mõeldud patsientidele, kellel kirurgia on vastunäidustatud. Kui haigus on levinud (metastasiline), kasutatakse süsteemset ravi, mis hõlmab sihtravimeid, immuunteraapiat (nt PD-1 inhibiitorid) ja/või keemoteraapiat. Pärast ravi on vaja regulaarseid järeluuringuid nahale ja lümfisõlmede kontrollimiseks.
Kohtuge dermatoloogiga, kui märkate oma nahal, eriti näol, kaelal või käsivartel, mistahes laiku, mis: muutub suuruse, kuju või värvuse poolest; on ebaühtlase piiriga ja/või värvusega; on suurem kui 6 mm; hakkab sügelema, veritsema või erituma; või muutub tekstuuri poolest (nt tõuseb). Eriti oluline on pöörduda arsti poole, kui teil on riskitegureid või kui olemasolev "vanaduslaik" hakkab kiiremini muutuma. Ärge oodake – varajane avastamine on melanoomi edukas ravimise võti.