Latentne süüfilis
Kirjeldus
Latentne süüfilis on süüfilise varjatud etapp, mille korral nakatumine bakter on organismis olemas, kuid haigus ei avaldu nähtavate sümptomitena. See on kriitiline seisund, sest ilma ravita võib see põhjustada tõsiseid tüsistusi aastaid hiljem. Õigeaegne diagnoos ja ravi on võtmetähtsusega patsiendi tervise ja teiste nakatumise ennetamiseks.
Latentne süüfilis on süüfilise (põhjustaja bakter Treponema pallidum) kroniline infektsiooni faas, mille jooksul patsientel puuduvad igasugused klinilised sümptomid või märgid haigusest. See faas algab pärast esmase või teisese süüfilise sümptomite kadumist ja võib kesta kümneid aastaid. Haigus jaguneb kaheks: varajaseks latentseks süüfiliseks (nakatumisest on möödunud vähem kui kaks aastat) ja hiliseks latentseks süüfiliseks (nakatumisest on möödunud üle kahe aasta). Kuigi patsient ei tunne end haigena, võib bakter jätkata varjatud levikut ja põhjustada aeglaselt edenevaid kahjustusi südame-veresoonkonnale, kesknärvisüsteemile, luudele ja teistele elunditele.
- Kliinilisi sümptomeid (näiteks lööve, haavandid, lümfisõlmede suurenemine) EI esine.
- Haigus avastatakse tavaliselt juhuslikult tehtud vereanalüüsidel või uuringutel seoses näiteks raseduse, ennetava tervisekontrolli või doonorlusega.
- Enne latentse staadiumi võis patsiendil olla esmase või teisese süüfilise sümptomeid (nt paarikas valu haavand, lööve peos või tallal), mis on täielikult kadunud.
- Nakatumise edasikandumine: Varajases latentses staadiumis on nakatumise edasikandumine partneritele veel võimalik, eriti läbi vereülekande või raseduse. Hilises staadiumis on see tõenäosus väiksem.
- Tüsistuste areng: Ilma ravita võib haigus hiljem (aastate või aastakümnete pärast) minna hiliseks süüfiliseks, põhjustades pöördumatuid kahjustusi aju-, südame- ja veresoonkonnale.
Latentse süüfilise põhjuseks on bakter Treponema pallidum. Peamine levikutee on otsene kokkupuude nakatumise haavandite või märjade nahakahjustustega seksuaalse kontakti ajal. Nakatumine võib toimuda ka vertikaalselt emalt lapsele raseduse või sünnituse ajal (kaasasündinud süüfilis) ning väga harva veresaaduste kaudu.
Riski suurendavad tegurid on:
- Kaitseeta suguühe (kondoomi mitteta).
- Mitu seksuaalpartnerit või partner, kelle nakatumisstaatus on teadmata.
- Süüfilise diagnoos minevikus ilma piisava ravi või kontrollita.
- Sõltuvus süstlevatest narkootikumitest (nõelade jagamine).
- Teiste suguhaiguste (nt HI-viiruse) olemasolu.
Kuna latentne süüfilis on sümptomiteta, põhineb diagnoos üksnes laboratoorsetel testidel. Diagnoosi panemiseks kasutatakse kaheastmelist strateegiat:
1. Mittespetsiifilised (reagiinilised) testid: Need testid (nt RPR – Kiire Plasmareagiini test või VDRL – Veneraalhaiguste Uurimise Laboratooriumi test) tuvastavad antikehi, mis tekivad organismi kahjustuse korral. Need on hea ravi tõhususe jälgimiseks, kuid võivad olla valepositiivsed teiste haiguste puhul.
2. Spetsiifilised (treponeemsed) testid: Need testid (nt FTA-ABS, TP-PA, erinevad EIA-testid) tuvastavad otseselt antikehi Treponema pallidum'i vastu. Positiivne tulemus kinnitab süüfilise läbimist. Need antikehad jäävad organismi sageli eluaeg, isegi pärast edukat ravi.
Diagnoosi kinnitamiseks ja staadiumi määramiseks on oluline patsiendi anamnees (nakatumise aeg, varasemad sümptomid). Hilise latentse süüfilise või kahtluse neuro-süüfilise korral võib arst soovidata seljaaju vedeliku analüüsi (lumbaalpunktsiooni).
Latentse süüfilise eesmärk on bakter hävitada ja tüsistuste arengut ära hoida. Ravivalik sõltub staadiumist ja patsiendi iseärasustest.
- Varajane latentne süüfilis (nakatumisest alla 2 aasta): Ravitakse ühe intramuskulaarse penitsilliini G bensatiini süstiga.
- Hiline latentne süüfilis või staadiumi ebaselgus (nakatumisest üle 2 aasta või teadmata): Raviks on penitsilliini G prokaini intramuskulaarsed süstid kolm korda nädalas kolmeks nädalaks.
Alternatiivsed ravimid penitsilliini allergia korral: Kasutatakse doksisükliini või tetratsükliini tablettidena pikema kursusega. Rasedatel penitsilliini-allergilistel patsientidel on vajalik desensitiseerimine ja penitsilliiniga ravi.
Pärast ravi on ravitulemuste kontroll hädavajalik. Tavaliselt tehakse regulaarselt vereanalüüse (RPR/VDRL tiitrite jälgimine) 6, 12 ja 24 kuu pärast ravi lõppu, et veenduda nakatumuse likvideerumises.
Arsti konsultatsioon on hädavajalik järgmistel juhtudel:
- Kui olete saanud teate, et olete olnud kokkupuutes süüfilisega nakatanud isikuga, isegi kui teil endal sümptomeid pole.
- Kui teil on esinenud riskantne seksuaalne käitumine (kaitseeta suguühe, uus partner).
- Kui teie regulaarses vereanalüüsis või ennetavas uuringus leiti positiivne süüfilise testitulemus.
- Rasedatel naistel: Süüfilise testimine on kohustuslik, sest latentne süüfilis võib põhjustada raskusi rasedusel, sünnitisel ja tõsiseid probleeme vastsündinul (kaasasündinud süüfilis).
- Kui teil on plaan rasestuda ja teil on kahtlus süüfilise läbimise kohta minevikus.
- Pärast süüfilise ravi, kui teil tekib uusi terviseprobleeme või kui kontrollanalüüsid näitavad ebasoodsaid tulemusi.