Küünarnikusündroom

Küünarnikusündroom on löövinärvi (nervus ulnaris) kokkupuude ehk neuropaatia küünarnikus. Löövinerv kulgeb käe sisse just küünarliigse taga, kus see on nahakoe all ja luu peal eriti haavatav survel. Kui selles kitsas tunnelis tekib lisa survet (näiteks korduvate liigutuste või välise survetuse tõttu), hakkab närv kannatama. See toob kaasa ärrituse, põletikulise reaktsiooni ja lõpuks närvikiudude funktsiooni häirumist, mis avaldub valu, torkimisena ja lihasnõrkusena sõrmedes.

Sündroomi peamiseks põhjuseks on löövinärvi pikaajaline või korduv kokkupuude küünarnikus. Sellele võivad kaasa aidata mitmed tegurid.

Anatoomilised tegurid: Sünnist saadik kitsas küünarnikukanal või närv, mis on paigutunud ebastabiilsesse asendisse.

Korduvad liigutused või pikkajaline surve: Pikaajaline toetumine küünarnikule laua peale või pidev küünarliigse painutamine ja sirutamine (näiteks masinate juhtimisel, arvutitööl).

Eelnevad vigastused: Küünarliigse murd, luumurd või väliverejooks, mis muudab kanali kuju.

Terviseseisundid: Artriit, diabeet, kilpnäärme talitlushäired või rasvumine, mis soodustavad põletikulisi protsesse ja närvi kokkupuudet.

Vanus: Risk suureneb 30.–50. eluaastatel.

Diagnoos algab põhjaliku anamneesi ja füüsilise uuringuga. Arst küsib sümptomite olemuse ja nende seose tegevustega, seejärel teeb kindlad neuroloogilised testid.

Füüsiline uuring: Arst koputab kerge löögiga küünarnikule (Tineli test) – kui see kutsub esine sõrmesse, viitab see närvipinna ärritusele. Samuti testitakse käe ja sõrmede tundlikkust, jõudu ja liikuvust.

Närvi juhtivuse uuring (EMG/ENG): See on võtmetähtsusega test, mis mõõdab elektriimpulsside kiirust ja tugevust mööda närve. See aitab tuvastada närvi kokkupuude asukohta ja raskusastet.

Piltdiagnostika: Röntgen võib olla vajalik, et välistada luumuutused või artriit. Magnetresonantstomograafia (MRI) võib olla kasulik närvi ja ümbritsevate pehmekoede detailseks hindamiseks.

Ravi strateegia sõltub sündroomi raskusastmest. Eesmärk on leevendada survet närvile ja taastada normaalfunktsioon.

Konservatiivne ravi: See on esmavalik enamus patsientidele kerge ja keskmise raskusastmega juhtudel.

• Puhkus ja käe asendi muutmine: Vältida tegevusi, mis põhjustavad sümptomeid. Öösel võib kasutada spetsiaalset küünarniku sääret või käekotti, et hoida käsi sirutatud asendis.
• Ravimid: Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (nt ibuprofeen) leevendavad valu ja põletikku.
• Füüsioteraapia: Harjutused, et säilitada liigeste liikuvust ja tugevdada lihaseid, samuti ergonoomilised nõuanded.

Kirurgiline ravi: Rakendatakse siis, kui konservatiivne ravi ei ole aidanud või kui on tugev lihasenõrkus või atroofia.

• Küünarniku dekompressioon: Arst vabastab närvi ümbritsevast kokkupuudest, lõigates survet tekitavaid struktuure.
• Närvi transpositsioon: Närv viiakse küünarniku eesmisse osa, kus see on kaitstud.
• Mediale epikondüleektomia: Luu eemaldamine, et suurendada kanalit ja vabastada survet.

Pärast operatsiooni järgneb taastumisperiood koos füüsioteraapiaga.

Oluline on mitte ignoreerida varaseid hoiatusmärke. Pöörduge kindlasti arsti poole, kui:

• Teil on püsiv või korduv valu, torkimise või tuimuse tunne väike- või nimetissõrmes, eriti kui see ärkab teid öösel.
• Märkate oma käes nõrkust, mis avaldub esemete kukkumisena käest või raskustena peenete liigutuste sooritamisel.
• Sümptomid halvenevad või ei parane isegi pärast mõne nädala puhkust ja tegevuste vähendamist.
• Näete käe lihaste õhenemist (atroofiat) väike- või nimetissõrme aluses.

Kiire sekkumine aitab vältida püsivat närvikahjustust ja parandab ravi tulemusi.