Kriptokokoos

Kriptokokoos on seeninfektsioon, mis algab tavaliselt kopsudest, kui inimene hingab sisse Cryptococcus seenespoorid, mis leiduvad mullas, kuivatatud linnusõnnikus ja lagunevas taimematerjalis. Enamikul tervetel inimestel infektsioon püsib kopsudes tasakaalustatuna ja sümptomiteta. Kuid nõrgenenud immuunsüsteemiga inimestel võib seen levida vereringe kaudu teistesse elunditesse, eriti ajukelmekestesse, põhjustades eluohtlikku meningiiti (aju- ja seljaaju kestade põletikku). See on krooniline infektsioon, mis nõuab pikaajalist ravimit.

Põhiliseks põhjustajaks on seeneliik Cryptococcus neoformans, mis on levinud lindude (eriti tuvi) väljaheidetes. Cryptococcus gattii on teine liik, mis on seotud teatud puuliikidega (nt eukalüpt) ja esineb rohkem troopilises kliimas. Nakatumine toimub ainult hingamisteede kaudu, mitte inimeselt inimesele.

Peamised riskitegurid on immuunsüsteemi nõrgenemine:

• HIV-infektsioon/AIDS (suurim riskirühm).
• Pikaajaline kortikosteroidravi.
• Organisiirdamine ja immunosuppressantide tarvitamine.
• Mõned verelihaigused ja vähiravid (nt keemoterapia).
• Kroonilised maksahaigused (nt tsirroos).
• Harva võib haigestuda ka tervetel, mitteriskirühma kuuluvatel inimestel, eriti C. gattii puhul.

Diagnoos põhineb anamneesil (riskitegurid), kliinilisel pildil ja spetsiifilistel laboratoorse- ja kujutistehnilistel uuringutel.

1. Kujutistehnilised uuringud: Rindkere röntgen või kompuutertomograafia (KT), et hinnata kopsukahjustust.

2. Mikrobioloogilised ja seroloogilised uuringud:

• Antigeenitest: See on kiireim ja usaldusväärseim meetod. Kriptokokkide antigeeni võib tuvastada verest või seljaajuvedelikust (CSF).
• Mikroskoopia ja kultuur: Seenekoe leidmine sputumi, CSF või biopsiaproovi mikroskoobiga või kasvatamine kultuuris.
• Lumbaalpunktsioon (selgroovestikupunkt): Hädavajalik meningiidi kahtluse korral. CSF analüüs näitab valguse sisalduse tõusu, glükoosi langust ja lümfotsüütide suurenemist.

3. Ajukujutistehnika: Aju magnetresonantstomograafia (MRT) või KT võib näidata meningiidi märke või granuloomesid (kriptokokkioom).

Ravi sõltub haiguse raskusastmest ja patsiendi immuunstaatusest. See jaguneb kaheks faasiks: algne intensiivne ravi süsteemse infektsiooni kontrollimiseks ja seejärel pikk hooldusravi, et vältida retsidiivi.

1. Induktsioonravi (2-4 nädalat): Kasutatakse intravensooselt manustatavat amfoteritsiini B (tavaliselt liposoomsel kujul) koos flukonatsoli või 5-fluorotstosiiniga. See on standardravi meningiidi ja raskema süsteemse infektsiooni korral.

2. Konsolideerimis- ja hooldusravi (mitukümmend kuni sadu päevi): Pärast induktsioonfaasi jätkatakse suukaudse flukonatsoli manustamisega pikaajaliselt (sageli 6-12 kuud või kauem). HIV-positiivsetel patsientidel jätkatakse hooldusraviga kuni immuunsüsteem taastub (nt tänu antiretroviraalsele ravile).

3. Toetav ravi: Meningiidi korral võidakse manustada kortikosteroide ajuturse suurenenud ajurõhu vähendamiseks. Oluline on ka põhi- või kaasahaiguste, nagu AIDS, optimaalne ravi.

Kohese arstiabi otsimine on kriitilise tähtsusega järgmiste sümptomite ilmnemisel, eriti kui teil on teadaolev immuunsüsteemi nõrgestav haigus või te olete riskirühmas:

• Raudsed lipud (Red flags) meningiidi jaoks: Tugev, püsiv peavalu, kaelajäikus, oksendamine koos peavaluga, segasus, krambid või muutus teadvustasemes (letargia).
• Kopsusümptomid koos riskiteguritega: Pikaajaline, halvenev kõha rinnakorvaluga, hingamisraskused või palavik, mis ei lange.
• Nahalised muutused: Selgelt piiritletud paised või haavandid teadmata põhjusel.
• Üldised mured: Pikaajaline väsimus, kaalulangus ja öine higistamine koos ülaltoodud riskiteguritega.

Ärge oodake – varajane diagnostika ja ravi alandab oluliselt surmavust ning pikaajalisi neurologilisi tagajärgi.