Intrakraniaalne hüpertensioon

Intrakraniaalne hüpertensioon ehk koljusisese rõhu tõus on patoloogiline seisund, mille korral koljus (kraniumi) sees olev surve ületab normaalväärtusi. Koljus on jäik struktuur, mis ei saa venida. Selle sisemuses asuvad peaaju, veri ja seljaõlikvedelik (likvor). Kui mõni nendest kolmest komponendist hakkab ruumi võtma rohkem kui tavaliselt (näiteks ajuturse, verejooks või likvori koguse suurenemise tõttu), tõuseb rõhk teiste komponentide arvelt. Püsiv rõhu tõus võib põhjustada ajukoe kokkusurumist, verevarustuse häiret ja isegi ajuturretust, mis on eluohtlik olukord. Seisund võib olla nii äge kui ka krooniline.

Intrakraniaalse rõhu tõusu võivad põhjustada mitmesugused faktorid, mis suurendavad koljusisese ruumi mahtu või takistavad vedelike voolamist.

Peamised põhjused:

• Peatraumad: Verevalumid koljus (subduraalne, epiduraalne või intracerebraalne hematoom).
• Ajutursed: Kasvaja (heaperenäoline või pahaloomuline) või abstsess.
• Ajupõletik (entsefaliit) või ajukestepõletik (menin-giit).
• Hüdrotsefaalia: Seljaõlikvedeliku (likvori) liigse koguse või halva äravoolu tõttu.
• Ajuverejooksu (insult) tagajärjed, eriti hemorraagiline insult.
• Kahjustunud aju piisk (ajuödeem): Näiteks raske infektsiooni, mürgistuse või kõrge vererõhu (hüpertensioon) tõttu.

Riskitegurid ja soodustavad tegurid:

• Idiopaatiline intrakraniaalne hüpertensioon (IIH): Ilma selge põhjuseta esinev rõhu tõus, mis on seotud noorte naistega, kes on ülekaalulised. Seostatakse ka teatud ravimite (nt tetraükliinid, A-vitamiini liigkasutus) tarvitamisega.
• Kroonilised tervisehäired: Krooniline kopsuhaigus, maksatsirroos.
• Veene tromboos: Koljusiseste veenide tromboos (nt sinus sagittalis superior trombos).

Diagnoosi panemine nõuab põhjalikku neuroloogilist läbivaatust ja eri-uuringuid.

1. Neuroloogiline uuring: Arsti hindab teadvuse seisundi, reaktsiooni valgusele, liigutuste koordinatsiooni ja refleksid. Erilist tähelepanu pööratakse nägemisnärvi (n. opticus) kontrollile oftalmoskoobiga – sagedane leid on pundunud nägemisnärvi turse (papillödeem).

2. Pildidiagnostika:

• Kolju KT (kompuutertomograafia): Kiire meetod ägedate olukordade hindamiseks (verevalumid, turse, suuremad kasvajad).
• Peaaju MRI (magnetresonantstomograafia): Annab detailse ülevaate ajustruktuuridest, kasvajatest, veenide seisundist ja likvorivoogudest. MRI-angiograafiaga saab hinnata veresooni.

3. Likvori rõhu mõõtmine (lumbaalpunktsioon): Selgroo kanalist vedeliku väljavõtmise ja rõhu mõõtmise protseduur. See on oluline meetod nii diagnoosi kinnitamiseks kui ka sümptomide leevendamiseks. Vedelikku saab analüüsida ka põletiku või infektsiooni märkide leidmiseks.

4. Nägemise kontroll: Regulaarsed kontrollid oftalmoloogi (silmahaiguste eriarsti) juures, et jälgida nägemisnärvi seisundit ja vältida püsivaid nägemishäireid.

Ravi eesmärk on alandada koljusisest survet, kaitsta aju funktsioone ja likvideerida põhjustav tegur.

1. Medikamentoosne (ravimitega) ravi:

• Diureetikud (kusetegevust soodustavad ravimid): Acetazolamiid on sageli esimene valik, kuna see vähendab likvori tootmist. Mannitooli võib kasutada ägedates olukordades intravenoosselt (veenisisese infusioonina).
• Kortikosteroidid (nt deksametasoon): Kasutatakse põletikulise ödeemi (nt kasvaja või infektsiooni korral) kiireks vähendamiseks.

2. Lumbaalpunktsioon: Korduvad punktsioonid võivad olla ravimeetodiks idiopaatilise intrakraniaalse hüpertensiooni puhul, et rõhku regulaarselt alandada.

3. Kirurgiline ravi: Rakendatakse, kui ravimid ei ole piisavad või on eluohtlik olukord.

• Likvoridrenaaži operatsioon: Paigaldatakse šant (toruke), mis juhib liigse likvori ajukeldritest kõhuõõnde (ventrikulo-peritoneaalne šant) või südameõnde, kust see imendub.
• Optiku nahakesta dekompressioon: Tehakse silmanärvi ümbritseva kesta lõikamine, et kaitsta nägemist rõhu eest.
• Põhiprobleemi lahendamine: Kasvaja eemaldamine, verevalami dreenaaž.

4. Elustiili muutused (eriti IIH puhul): Kaalulangus ülekaalulisel patsiendil on üks tõhusamaid meetodeid sümptomite leevendamiseks. Soovitatakse ka vähendada soola tarbimist.

Kindlasti ja viivitamatult tuleb otsida meditsiinilist abi, kui ilmnevad järgmised "punased lipud" ehk hoiatusmärgid:

• Äge, tugev ja senitundmatu peavalu, mis tekib ühe hetkega („põrguvalang“).
• Peavalu, mis halveneb köhimisel, aevastamisel või pingutamisel.
• Peavaluga kaasnev iiveldus ja oksendamine.
• Äkiline nägemishäire: Nägemise hägustumine, kahenägelus või nägemisvälja kadumine.
• Teadvuse muutused: Segasus, uimasus, raskused ärkamisega, orienteerumishäired.
• Krambid esmakordselt või teistsugused krambid.
• Peatrauma järgselt tekkiv peavalu, iiveldus või käitumise muutus.

Kui teil on diagnoositud krooniline intrakraniaalne hüpertensioon ja senised sümptomid halvenevad või ilmuvad uued, on oluline sellest oma neuroloogile või perearstile teada anda.