Hüpoglükeemia

Hüpoglükeemia on keha seisund, kus veresuhkru (glükoosi) tase on langenud normaalsest madalamale. Glükoos on peamine energiaallikas, eriti ajustiku ja närvisüsteemi jaoks. Kui veresuhkur langeb liiga madalaks, ei saa rakkudest, eelkõige ajurakkudest, piisavalt energiat, mis põhjustab iseloomulikke sümptomeid. Madala veresuhkruse taseme piiriks loetakse enamasti alla 3,9 mmol/l (70 mg/dl). Olukord võib areneda kiiresti (nt mõne minuti jooksul) või aeglaselt. See on kõige levinum insuliini või mõne teise suhkurtõve ravimi kõrvaltoime, kuid võib tekkida ka ilma diabeetita isikutel erinevatel põhjustel, näiteks liigse alkoholi tarvitamise, pikaajalise nälgimise või mõne muu haiguse tagajärjel.

Hüpoglükeemia põhjustab tasakaalutus veresuhkru ja selle reguleerivate hormoonide (insuliin, glükagoon) vahel. Peamised põhjused ja riskitegurid on:

• Diabeedi ravi: See on kõige tavalisem põhjus. Liiga suur insuliini või sulfonüüluureade (nt gliklasiid) annus, ravimi manustamine söömata jätmise korral või tavapärasest intensiivsem füüsiline tegevus ilma toidukorrigeeringuta.
• Toiduga seotud tegurid: Söömata jätmine või liiga vähe söömine, eriti süsivesikute osas. Söömise viivitamine. Alkohol, eriti tarbimine söömata jättes, võib tõsiselt häirida maksa glükoosi tootmist.
• Muuud haigused: Maksahaigused (nt tsirroos), neerupuudulikkus, munasarjade või kilpnäärme talitlushäired. Insuliinit tootvad kasvajad (insulinoom) on haruldane, kuid tõsine põhjus.
• Kirurgilised sekkumised: Mahaoperatsioon (bariatriline kirurgia) võib põhjustada toitumishäireid ja reaktiivset hüpoglükeemiat.
• Teised ravimid: Mõned ravimid, mida kasutatakse näiteks reumatoidartriidi või südamehaiguste puhul, võivad diabeediravimite toimet võimendada või iseseisvalt veresuhkrut alandada.

Hüpoglükeemia diagnoos põhineb kolmel olulisel komponendil: klassisikel sümptomitel, madalal veresuhkrul mõõdetuna ja sümptomite kiirel kahenemisel pärast glükoosi manustamist.

1. Kliiniline hindamine: Arst küsib sümptomite olemuse, nende esinemise aja ja seose toitumise ja füüsilise aktiivsusega, samuti haiguste ja ravimite ajaloo.

2. Veresuhkru mõõtmine: Diagnoosi kinnitab glükomeetri abil tehtud veresuhkru mõõtmine, mis näitab taset alla 3,9 mmol/l sümptomite esinemise ajal. Rasketel juhtudel võidakse teha veresoontest veresuhkru analüüs haiglas.

3. Whipple'i triaad: See on diagnostiline kriteerium, mis hõlmab: (a) hüpoglükeemiaga koosduvaid sümptomeid, (b) dokumenteeritud madalat veresuhkrut ja (c) sümptomite kadumist pärast glükoosi andmist.

4. Täiendavad uuringud: Kui põhjust ei ole ilmne (nt diabeet), võidakse teha täiendavaid vereanalüüse, et hinnata insuliini, C-peptiidi ja muude hormoonide taset, et välistada insulinoomi või muud endokriinsed häired. Võidakse kasutada ka kujutlustunde (nt ultraheli või MRI) kasvajate otsimiseks.

Hüpoglükeemia ravi sõltub selle raskusastmest. Eesmärk on veresuhkrut kiiresti normaalsele tasemele tõsta ja seejärel pikaajaliselt tasakaalu hoida.

• Kiire (esmase) abi kergel ja keskmisel kujul: Kui patsient on teadvusel, tuleks kohe tarbida 15-20 grammi kiiresti imenduvaid süsivesikuid. Näiteks: 4-5 glükoositabletti, 150-200 ml mahla või limonaadi, 1-2 supilusikatäit suhkrut või mett. 15 minuti pärast tuleks veresuhkur uuesti mõõta. Kui tase on endiselt madal, korrata protseduuri.
• Raskel kujul (teadvusetu patsient): Ei tohi üritada vedelikku suhu valada! On vaja koheset meditsiinilist sekkumist. Manustatakse glükagooni süsti (kui see on saadaval) lihasesse või nahaalusele. Kiirabi või haigla personal manustab glükoosi lahust otse veeni (intravensooselt).
• Pikaajaline haldus ja ennetamine: Pärast episoodi on oluline analüüsida selle põhjust, et seda tulevikus vältida. See võib hõlmata: diabeediravimite annuse kohandamist arsti juhendamisel, korrapäraste ja tasakaalustatud toidukordade söömist, glükoosi mõõtmist füüsilise tegevuse eel ja järel ning alkoholi tarbimise mõistlikku piiramist söögi kõrvale. Oluline on ka pereliikmete ja lähedaste õpetamine glükagooni süsti kasutamiseks hädaolukorras.

Kontakteeruge oma perearsti või endokrinoloogiga järgmistel juhtudel:

• Kui teil esineb korduvalt hüpoglükeemia sümptomeid, isegi kui need lahenevad ise toiduga.
• Kui hüpoglükeemia episoodid muutuvad sagedasemaks või raskemaks.
• Kui teil on diabeet ja te ei saa hüpoglükeemia põhjusi selgitada või selle esinemist kontrollida.

Vajadus KIIRELTI meditsiinilise abi saamiseks (helistage 112):

• Kui diabeediga isik on teadvusetu või reageerimatu ja teil pole glükagooni süsti või te ei oska seda manustada.
• Kui teadvusetu patsient ei ole pärast glükagooni süsti manustamist 10-15 minutiga taastunud.
• Krampide esinemine.
• Rasked segadusseisundid või käitumis muutused, mis ei lõpe pärast suhkru söömist.
• Kui kahtlustate hüpoglükeemiat ilma diabeedita inimesel.